Nädala juubilar B. B. KING 90

B. B. King oli legendaarne omapärase ja keeruka kitarrimängustiili ning väsimatu esinejavõime tõttu kuni elulõpuni välja. Tema tuntumad hitid on näiteks "Sweet Sixteen", "Everyday I Have the Blues", "Rock Me Baby" ja "How Blue Can You Get", „Trill is gone“. B. B. King on võitnud 15 Grammy auhinda.

16. septembril oleks B. B. King saanud 90-aastaseks. Kui ta suri, teatas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama isiklikult: „Bluus on kaotanud oma kuninga ja Ameerika on kaotanud legendi.“

Mis muusika siis on see bluus, millest tegelikult suurem enamik tavainimesi ehk palju ei teagi? Milles seisneb bluusi tähtsus, kust ta alguse sai ja miks peetakse maailmas bluusimängijaid erakordse missiooniga muusikuteks? Bluus (inglise keelesblues) on muusikažanr ja stiil, mis kujunes välja ühena afroameerika muusikastiilidest spirituaalide, töölaulude ja ragtime’i kõrval. (Lõbusakõlaline ragtime oli ja on tihti ka praegu tegelikult afroameeriklaste matusemuusika. – Autori märkus.)

Bluus tekkis 19. sajandi lõpus ja oli algselt mustanahaliste, enamasti füüsilise puudega muusikute vokaalne väljendusvorm, mida saadeti kitarril. Kinnistusid bluusi harmoonilised vormid, millest levinuim on 12-taktilise bluusi vorm. Bluusist on hiljem välja arenenud džäss, rhythm andblues, rock'n'roll jpm. Bluusis segunevad tihti mažoor- ja minoorkõlad.

Bluusi hakati kõigepealt lihtsalt laulma Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide puuvillapõldudel rasket tööd tegevate mustanahaliste poolt, keda valged olid Aafrikast orjadena kohale toonud. Ainus emotsionaalne lohutus raske füüsilise töö, alanduse ja karistuste kõrval oli laulmine. Lauldi kõigest – kurbusest, rõõmust, raskest tööst, aga ka lihtsast igapäevaelust. Ülistati ka Jumalat, kellelt otsiti samas ka lohutust. Eraldi eksisteeris samas ka spirituaalne gospel-muusika, mida lauldi eeskätt kirikus ja eeskätt vaid jumala ülistuseks. Mustade spirituaalne kirikumuusika võib tihti olla üllatuslikult rõõmsameelne, kirglik ja isegi ekstaatiliselt rütmikalt tantsuline.

Aga tagasi bluusi juurde. 19. sajandi lõpul võis öelda, et bluus oli žanrina sündinud. Laulmisele oli lisandunud enda saatmine kitarril ja muusika ei olnud samas sugugi lihtsakoeline. Aegamööda lisandusid rütmipillid, kuna neid oli lihtne valmistada ka käepärastest vahenditest. Kogu jazz, r&b, pop, rock, country, funky jt muusikažanrite juured saavad alguse bluusist. Rahvalaulude järel, mis on igal rahvusel muusikalise arengu juuretipud, võiks bluusi pidada sadade žanrite alguseks ja emajuureks. Niivõrd eriline tähendus on bluusil.

Meie loo peategelane B. B. King sündis 1925 Mississippi puuvillaistanduses ja tema vanavanaisa oli istanduseomaniku ori. Poisi sünninimeks oli Riley B. King. Tulevase muusiku onu oli musikaalne ja temalt kuulis poiss ka esimesi õigeid bluusikõlasid. Aga ümberringi elasid mustad mehed ja naised ikkagi rängas tööorjuses ja alanduses. Võrreldes valgetega puudusid neil endiselt paljud elementaarsedki inimõigused. Martin Luther Kingi kuulus kõne oli veel toimumata.

Laupäevaõhtuti panid mustad selga parimad riided ja läksid lähedalasuvasse linna meelt lahutama. Noorena sai King kuulda selliseid mustade muusika suurusi nagu Count Basiet ja Charlie Barker. Peagi mängis ka Riley B. King ise tänavanurgal kitarri.

Lõpuks, 1946. aastal, viis King oma unistuse täide. Ta läks Mississippi linna ja otsustas saada elukutseliseks muusikuks. Edasine on juba ajalugu. Muusikas kuningaks ei sünnita, selleks peab kasvama ja arenema. Peab tegema meeletult tööd, kasutama ka küünarnukke ja tutvusi. Aga muidugi peab olema annet ja õnne. Tööd Riley B. King ei kartnud, esines palju suutis, kus iganes pakuti. Töötas ka raadios. Tasapisi hakkas tekkima tuntus, kuulsus ja ka edukad laulud. Uueks lavanimeks sai B. B. King.

Muheda olekuga neegermuusikut ei kujutaks ette tema lemmikkitarrita, milleks on Gibson-firma poolakustiline pill. Sellel pillil on ka oma hellitusnimi – Lucille. Legendi järgi tõi B. B. King oma pilli keset kontserti välja põlevast kontserdisaalist. Saal oli põlema läinud jällegi kakluse pärast ühe Lucille’i nimelise tüdruku pärast. Kakluse käigus paisati ümber ruumi soojendav suur küdev petrooleumivaat. Pärast ütles B. B. oma kitarri nime kohta: „See nimi tuletab mulle meelde, et ma ei teeks kunagi sellist rumalust nagu põlevasse majja tormamine või naise pärast kaklemine.“ King ei ole olnud superkitarrist, kuid ta leidis oma erilise mängustiili, mis erines teistest. Sellele tuginedes on teda ikkagi peetud üheks maailma parimaks kitarristiks. Ta oskas maitsekalt kasutada vibraatot ja sellest tekkis eriline pehme vibreeriv kitarristiil, mida muusik ise on kutsunud „liblikaks“. Neid kuulates jääb mulje, otsekui suhtleks nad omavahel – mees ja tema Lucille.

1997. aasta märtsis andis B. B. King kontserdi Tallinnas. See toimus toonases populaarses klubis Dekoltee. Seda kontserti võib pidada enneolematuks muusikasündmuseks, ja klubi oligi rahvast täis. Paraku oli siiski tol ajal bluusmuusika eestlastele suhteliselt võõras, ja ega ka siinsetele laiadele rahvahulkadele B. B. Kingi nimi midagi öelnud. Tol ajal oleks olnud vist mõeldamatu tema kontserdiga täita laulukaare-alust.

Alles tänapäeval saab öelda, et bluus on hakanud ka eestlastele meeldima. Palju tööd on selle nimel teinud meie muusikud, Jazzkaar koos Anne Ermiga ja festival Augusti Blues Haapsalus. Vaatamata väiksele esinemiskohale ei teinud B. B. King, tollal juba 72-aastane superlegend, oma esinemises kusagil allahindlust. Ta esines täis-suure koosseisuga, soliidsetes-säravates esinemisriietes, suure kire ja pühendumusega.

Loomupäraselt lihtsa ja muheda olemisega B. B. King suhtus ka oma kuulajatesse suure sõbralikkuse, avatuse ja lugupidamisega. Ta oli lahke ja lugupidav ka pressi suhtes. Seda kinnitab ka suur bluusisõber, raadioajakirjanik Helgi Erilaid oma toonases artiklis Õpetajate Lehes. Helgi jaoks oli see imeline kohtumine, sest B. B. King oli üks tema muusikamaitse suurkujusid.

Sõber Indrek ja B. B. King.

Lõpetuseks räägin, mida mulle jutustas mu sõber Indrek Hiibus, kes on B. B. Kingiga kaks korda privaatselt kohtunud ja vestelda saanud. Kõigepealt – kes on Indrek Hiibus, peale selle, et ta on tuntud karikaturisti Hugo Hiibuse poeg? Hetkel ettevõtja, on Indrek tegelikult läbi kogu elu olnud muusik-trummimees. Ta on lühemat ja pikemat aega mänginud paljudes Eesti nimekates ansamblites – „Apelsin“, „Vitamiin“, „Magnetic Band“, „Randevuu“, „Vanaviisi“, osalenud erinevate koosseisudega paljudel Venemaa-turneedel. Hetkel mängib Indrek trumme koos Eesti legendaarse soolokitarristi Andres Põldroo, legendaarse Läti tipp-bassimängija Eduard Golotovsi ja inglasest klahvpillimängija Louie Digmaniga. Ja veel ka ansamblis „Barn Brothers“.

 Järgnevalt toon enda vestluse Indrek Hiibusega B. B. Kingist:

RR (Riho Rõõmus): Sul on kodus paljude kuulsuste orginaal-autogrammid, sa oled suutnud pääseda paljudele kuulsustele nii lähedale. Kuidas see sul on õnnestunud? Kuidas sul õnnestus saada privaatkohtumine-vestlus B. B. Kingiga?

 IH (Indrek Hiibus): Elus peab õnne olema! Ja kui sa midagi väga veenvalt tahad, siis võib sulle ka õnn naeratada. Tookord, 1997, kui B. B. King andis Tallinnas kontserdi, oli minul kui bluusifanaatikul kindel kontserdileminek. Läksime koos sõbra ja äripartneri Jaak Joalaga. Ma olin telekas näinud B. B. manageri ja nägin teda seal ringi liikumas. Lihtsalt ja julgelt pöördusin tema poole, ja küsisin otse, et mul oleks soov mr. B. B. Kingiga kasvõi paar sõna vahetada. Muidugi selgitasin ka, kes ma olen. Ja veidi aja pärast tuli manager ja ütleski, et OK, aga mitte täna – kohe algab kontsert ja pärast on ta võib-olla väsinud. Tulgu ma järgmine päev hommikusöögi ajaks „Olümpia“ hotelli restorani.

 RR: Ja kas ta tõesti tuli ja kas see oli vaid 1-2 minutit viisakas „hello“ koos naeratusega?

 IH: Ime küll, aga täpselt kokkulepitud ajal oli ta kohal. Suur, muhe, hästi riides ja hoolitsetud. Tervitas mind ülima sõbralikkusega ja palus istuda, et saaksime juttu ajada. Ma muidugi vabandasin oma puudulikku inglise keele oskust, mille peale ta naeris – et tema ei oska eesti keelt üldse.

Eks mu adrenaliin oli ka piisavalt üleval, et nüüd kõike meenutada. Ei mäleta ka kõike, millest ja kuidas me rääkisime. Aga mäletan tema soojust ja lihtsust. Ja seda, et ta oli suure kerega. Kas ta pikk oli – ei mäletagi, ta oli lihtsalt tähenduslikult nii suur.

 RR: Kas mõni mõte või vastus või „miski“ siiski meenub? Või miski, mis sind üllatas?

 IH: Mäletan, et küsisin talt, miks ta mängib just bluusi ja mis tähendab bluus temale? Mul ei olnud ju ettekujutustki, mida mõtleb ja tunneb bluusi mängides üks bluusimuusika alusepanijaid ise. Ja mida tõelised mustad bluusmuusikud tunnevad? Ise ma olin juba tolleks ajaks bluusist „nakatatud“.

Tema vastus mõneti üllatas mind. B. B. King vastas, et arvatavasti Jumal andis talle ande ja kohustuse sellega tegeleda. Jumal seadis kohustuse oma anne välja arendada ja siis seda, otsekui Jumala saadikuna, esitada. Muusikalised ideed ja sõnad-sõnumid tulevad talle samuti otsekui Jumalalt endalt. Võib arvata, et ta kasvas ajal ja keskkonnas, kus ja millal oli usk ja andumus Jumala poole väga suur. Tihti oli Jumal inimestele raskustes viimne lohutaja. Ja seda kohustust tundis ja kandis B. B. King kogu oma muusikukarjääri jooksul.

Tegin ka komplimendi B. B-le ja tema lavakaaslastele korrektsete lavariiete ja kontsertshow eest. Ta oli tänulik selle komplimendi eest ja isegi mõneti üllatunud, et ma just seda mainisin. Samas oli tal ka sellele vastus: kui sa Jumala saadikuna astud inimeste ette lavale, jumalikku muusikat esitama, peadki sa võtma seda kui ülimat pidulikku sündmust, kus tuleb olla pidulikult ja hoolitsetult riides.

 RR: Sa kohtusid temaga ka New Yorgis?

IH: Jah. See oli küll siis juba mitmed aastad hiljem. Ma ei ole kindel, kas ta tegelikult mäletas meie kunagist kohtumist ja mind, aga viisakalt ta vähemalt seda kinnitas. See toimus ühel õhtul New Yorgis B. B. King Blues Club’is, mis on ülemaailmselt tuntud paik ja mis kuulus B.B-le. Olin abikaasaga seal õhtut veetmas, kui sisenes B. B. koos sõpradega. Kõhklesin, kas sobib minna teda tülitama, aga meenus kui sõbralik ta oli, ja ikkagi läksin. Turvamees tahtis küll algul takistada, aga kui ütlesin, et olen Euroopast, Eestist ja B. B-le tuttav muusik…, siis lasti mind edasi. Tookord vahetasime vaid lühidalt viisakusi ja ta lahkus ka suhteliselt kiiresti. Tegelikult oli ta ju siis juba päris haige mees. Aga andis ikka vapralt kontserte edasi. Kuigi 2014. aastal oldi siiski sunnitud üks kontsert tema tervise pärast katkestama. Alzheimeri tõve tõttu ei suutnud suurmeister laval enam tajuda, millist lugu ta on juba mänginud, millist mitte. Nii mängitigi ühte lugu lausa neli korda järjest. Aga …ta oli ja jääb bluusimaailma suurmeheks. Ja hetkel võib öelda – ka Kuningaks.

RIHO RÕÕMUS

Jaga |