Kus on demokraatiat vähem - Eestis või Venemaal?

Kõigepealt - rahulolematutest. Pärast riigiduuma- ja presidendivalimisi Venemaal aset leidnud protestimeeleavaldustele koguti 50 000-60 000 inimest, mis lubab selsamal Ojulandil kõnelda venemaalaste üleüldisest rahulolematusest Putini võimuga. Eestis tõi viimane ametiühingute korraldatud miiting kokku 2000-3000 osavõtjat, kuid Ojuland ei kõssanudki mingist võimukriisist. Muuseas, Venemaa elanikkond on Eesti omast rohkem kui sada korda suurem. Kui veidigi rehkendada, tuleb välja, et Eestis on Ansipi valitsemisega rahulolematuid protsentuaalselt sootuks rohkem, kui on Putiniga rahulolematuid venemaalasi.

Seejuures on huvitav, et Venemaal riigivõim üpris aktiivselt reageerib massilistele protestiaktsioonidele. Näiteks varustati valimisjaoskonnad petmiste ärahoidmiseks turvakaameratega ja võeti kasutusele läbipaistvad valimiskastid. President ja peaminister aga kohtuvad mitte ainult parlamendiopositsiooni, vaid ka n-ö süsteemivälise opositsiooni esindajatega. Ühesõnaga, olgu kuidas on, kuid erinevate osapoolte dialoog Venemaal toimub. Eestis aga teeb riigivõim presidendi ja valitsuse kehastuses jätkuvalt näo, et mitte kui midagi ei ole toimumas ning et tänavatele protestima tulnud tuhanded inimesed on mitte kellelegi vajalikud äärmuslased, kes ei suuda välja pakkuda ainsatki ideed, millest riigil kasu oleks.

Heitkem pilk parlamendidemokraatiale. Mul pole teada, missugusel toonil on Putin kõnelnud Riigiduuma liikmetega kinniste uste taga, kuid tean täpselt, et ei tema ega ükski tema ministritest ei ole kordagi lubanud endale avalikult kohelda rahvaesindajaid nii nagu seda teevad Ansip ja tema ministrid. Vaadakem Riigikogu istungite stenogramme - Eesti ministrid kõnelevad parlamendiliikmetega nii nagu oleksid need ühed juhmardid, nad ei püüagi vastata esitatud küsimustele sisuliselt. Kahtlusväärsed naljatused, mida valitsuse esindajad sel puhul endale lubavad, on omaette teema. Kogu selle „sõnakunstiga" saab tutvuda Riigikogu istungite stenogramme lugedes.

Autoritaarsusest. Selle all ilmselt mõeldakse võimukandjaid, kellele on omane teha otsuseid rahva arvamusest mitte hoolides. Mis parata, Venemaa valitsus tõepoolest dikteerib riigile oma tahet, kasutades selleks parlamendienamust. Kuid Eestis on ju samamoodi: valitsuse ettepanekud lähevad Riigikogus läbi n-ö käigupealt, pahatihti ilma mingi aruteluta, ning vähemusse jäänud opositsiooni arvamust pole viimastel aastatel kordagi arvesse võetud. Tõsi, meil niisugust valitsemisstiili ei nimetata autoritaarsuseks, vaid demokraatiaks - vähemus allub enamusele.

Sõnavabadusest. Venemaal avalikult tegutsevad riigivõimu suhtes opositsioonilised telekanalid, näiteks RenTV ja Dožd, raadiojaam Ehho Moskvõ, ilmuvad opositsioonilist vaimu kandvad ajalehed. Eestis aga pistetakse võime kritiseerinud väljaanded kaitsepolitsei aastaraamatusse kui riikliku julgeoleku ohustajad. Nii juhtus näiteks meie „Stolitsaga". Kuuldavasti on sellesarnaseid probleeme olnud ka „Kesknädalal".

Ja lõpuks - valimistest. Vene demokraatia kirglikud eestvõitlejad Eestis jätkavad vingumist valimiste läbipaistmatusest Venemaal. Võib-olla tõesti isegi need uuendused, mida viimaste valimiste puhul rakendati, pole suutnud garanteerida valimispettuste sajaprotsendilist vältimist. Kuid kas on olemas veel soodsamat mahhineerimissüsteemi kui Eesti e-valimised, kus valija ei tea, kuhu ja kellele tema hääl jõuab, kus valijate häälte kokkulugejaid ja nende manipulatsioone varjab riigisaladus ning kus e-valimiste käiku ja tulemusi kajastavad materjalid hävitatakse juba kaks nädalat pärast valimisi?

Võrdlemist võiks jätkata. Mõned seigad arvatavasti kõnelevad Eesti kasukski. Kuid see ei kummuta vanasõna: pindu teise silmas märgatakse, aga palki oma silmas ei nähta mitte.

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN, ajalehe „Stolitsa" peatoimetaja

Jaga |