Nädala juubilar Albert Kivikas 110

RALF R. PARVE,      23. jaanuar 2008


Albert Kivikas (1898–1978) hakkas 1917. a kirjutama realistlikke jutte kasvukoha külamiljööst ja debüteeris novellikoguga "Sookaelad". Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast, epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Selle ajajärgu loomingut iseloomustab kogu "Lendavad sead" (1919). Samasse aega kuulub ekspressionistlik proosapoeem "Mina" (1920), milles lähtuti erinevatest kehaosadest. Kritiseerides siurulaste uusromantilist loomingut, taotleb Kivikas realistlikumat eluvaatlust broshüüris "Maha lüüriline shokolaad!" (1920). Novellikogus "Verimust" (1920) taunib kirjanik sõjakoledusi. Patsifistlikku hoiakut väljendab ka publitsistlik romaan "Ristimine tulega" (1923). Kivikas osales vasakpoolses ajakirjas "Murrang" (1921) ja kuulus "Tarapita" (1921–1922) rühmitusse. 1920. aastatel kujunes ta triloogiaga "Jüripäev" (1921), "Jaanipäev" ja "Mihklipäev" (1924) uustalunike elu käsitleva nn asunikuromaani esimeseks viljelejaks. Hilisemast loomingust pälvis suurt riiklikku tähelepanu Vabadussõja-aineline romaan "Nimed marmortahvlil" I (1936).

Edukas loominguline tegevus võimaldas Kivikal kolida Tallinnasse, kus ta omandas maja. Algul töötas ta ajalehe „Vaba Maa" juures kirjanduskriitikuna, seejärel aastatel 1931–1934 „Eesti Päevalehe" toimetuses. 1935–1938 juhatas Kivikas ajalehe „Uus Eesti" kultuuriosakonda.

Paralleelselt asus ta tööle teatrisse, olles dramaturg 1935–1938 Eesti Draamateatris ja 1938–1940 "Estonias".

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimetas Albert Kivikas ajalehte „Eesti Sõna" ja oli Eesti Kirjanikkude Liidu esimees.
Albert Kivikas lahkus koos perekonnaga Eestist aprillis 1944. Kuni 1944. a. sügiseni elasid nad Soome pealinnas, siis suundusid edasi Rootsi.

Algul töötas kirjanik Älmebodas Smålandis tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel Rydali puuvillariidevabrikus. Viimasele ametikohale jäi Kivikas aastani 1949, mil ta kolis Lundi. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles 1967. aastal.

Paguluses jätkas Albert Kivikas peamiselt uute osade kirjutamist oma kuulsust toonud romaanile "Nimed marmortahvlil". 1947 ilmus Rootsis selle romaani uus trükk ja juba 1948. aastal avaldas autor teose teise osa. 1951 järgnes kolmas ja 1954 neljas osa.

Aastal 1950 ilmus Kivikalt 100-leheküljeline poeem "See on see maa". Tegemist on Kivika monumentaalseima tööga luulestiilis, sest eelkõige prosaistina tuntud kirjanik oli varem kirjutanud vaid üksikuid luuletusi. Poeem on olemuselt patriootlik, pühendatud Viljandimaale ja selle ajaloolistele kangelastele.

Aastal 1957 ilmus veel lühijuttude kogumik "Tulililled".
Albert Kivikas suri 19. mail 1978 Lundis 80-aastasena.


Huvitava kirjandusloolise killu Albert Kivika elust on toonud Oskar Kruus oma 1983. aastal ilmunud raamatus „Apokriiva lood". Mõistagi pidi siis selle killu poliitiline terminoloogia olema tolle aja vaimus:
Albert Kivika romaanides ja novellides kordub järjekindlalt üks motiiv: valges väes sõdiv peategelane kardab lahingus kohtuda oma punaste poolel võitleva vennaga. See motiiv esineb nii sugestiivselt, et selle taga näib peituvat mingi autobiograafiline elamus.

Ja tõepoolest on kahe vaenuliku venna motiivil tõsieluline alus. Albert Kivikas pole küll esimene ega viimane kirjanikuks saanud teenijatüdrukupoeg. Kuid tähelepanuväärne on see, et tema vaesuses sipelnud, moonakamajades ja talu eeskambrites elu mööda saatnud ema Anu Kivikas on suutnud üles kasvatada kaks isata poega.

Kui teised kodusõja ajal kodanlikus sõjaväes figureerinud eesti kirjanikud on oma teenistusaja mööda saatnud sõja selja taga või ainult paariks päevaks rindele sattunud, siis Albert Kivika tee on olnud oluliselt teistsugune. Ta on valgesse väkke astunud vabatahtlikult ning ulatuslikult lahingutest osa võtnud.

Suure-Jaani lähedase Taevere küla inimesed mäletasid: „Albertil on vanem vend Jaan, õppis katelsepaks, läks laeva peale ja jäi kadunuks enne Eesti Vabariigi algust, pole tast enam teateid."

Kuid „Punase ja valge" autor teadis, kuhu jäi tema vend – Jaan Kivikas võitles Punaarmees. Niisiis oli nooremal vennal tõepoolest põhjust karta – oli just tema oma klassi reetnud.

See hirm kättemaksu ees väljendus Albert Kivika teostes ka pärast seda, kui ta 25. XI 1921 oli Artur Adsonile teatanud:
„Täna sain kurvad teated. Vend Ukrainas otsa saand. Seesama kes oli Div[izionnõi] kom[issar]."

Trükis ilmunu põhjal Ralf R. Parve

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)