Julgemini peaksime kasutama mõistet „liigkasuvõtmine"

See on tohutu arv - kümnendikul täiskasvanud elanikkonnast seisab kohtutäitur ukse taga. Kuuendikul leibkondade koguarvust on oht, et nende kontod arestitakse. Paljuski on lõhkilaenamisel kiirlaenude nägu.

Keskfraktsioon sooviks radikaalsemaid lahendusi

Probleem on aastaid vana. Ka 2011. a. kevadel juhtis Tarbijakaitseamet, teostades kiirlaenuandjate üle järelevalvet, tähelepanu sellises praktikas ilmnenule. Kuid ka Tarbijakaitseamet avas oma silmad alles siis, kui just oli jõustunud Euroopa tarbija/krediidi direktiiv vastutustundliku laenamise kohta, milles märgiti ka probleeme seoses krediidifirmade reklaamiga.

Eelmise aasta märtsis kutsuti kokku majandus-, rahandus- ja õiguskomisjoni ühisistung, kus tehti valitsusele ülesandeks valmistada Riigikogule ette vajalikud seadusemuudatused. Tänavuse aasta jaanuarist on selle seadusega tegelnud õiguskomisjon. Keskfraktsioon lootis, ise aktiivselt muudatusettepanekutega kaasa aidates, et see valupunkt leiab mingi lahenduse, milleks sobiksid ka radikaalsemad muudatused. Kuid komisjonis jäi puudu julgusest probleemi rangemalt reguleerida. Reformimise asemel mindi kergemat teed, et - vaatame, kuidas läheb Soomel, lükkame lahendamise edasi.

Ja ehk mängis siin oma osa ka Pangaliidu ja Liisinguühingute Liidu vastutegevus.

Kuidas ülelaenamist ära hoida

Justiitsminister Hanno Pevkur ütles jaanuaris seaduseelnõu üle andes, et eesmärk on ülelaenamist ära hoida. Tõepoolest, murelasteks on praegu inimesed, kes on ennast lõhki laenanud või kelle võlakoormus ületab mitmekordselt nende sissetulekut. S.t laenuandja ei ole arvestanud laenusaaja olukorraga ega tema maksekoormusega. Kuid just seda põhiprobleemi see seadus praegu ei lahenda. Peaksime arvestama, kuipalju peab inimesele raha kätte jääma, et teatud summas laenu üldse saada. Seda Keskfraktsiooni parandusettepanekut ei arvestatud.

Soome näitel tõstatus ka vajadus kehtestada tarbijakrediidi intressi aastamäär, millest kõrgemat küsida ei saa. Sellega defineeriksime ära liigkasuvõtmise mõiste. Küll aga ei saa me teise riigi õigussüsteemist üle võtta ainult üht osa, vaid peame vaatama valdkonda terviklikult.

Soomes on võlgade sissenõudmise seadus, mille kohaselt ei või võlgade sissenõudmisega tekitada võlgnikule põhjendamatuid kulusid ega ebamugavust. Samuti on selles seaduses määratud maksimumsummad, mida on lubatud nõuda näiteks võla meeldetuletamise eest (Soomes on see kuni 5 eurot, Eestis tavaliselt 15 eurot), maksenõuete saatmise või maksegraafiku muutmise eest. Eestis hetkel ühtegi sellise sisuga seadust ei ole.

Seega, kui kehtestada aastaintressi piirmäär, tuleb eeskätt kaaluda võlgade sissenõudmise seaduse koostamist, mis ei laseks laenuandjatel tõsta kõrvalnõuete tasu.

Välditakse mõistet "liigkasuvõtmine"

On ikkagi päris huvitav, miks liberaalse turumajanduse pooldajad kardavad ametlikult käibele võtta terminit liigkasuvõtmine, samas kui paljudes Euroopa riikides on liigkasuvõtmine kriminaalkorras karistatav.

Tuhandetesse ulatuvad röövellikud protsendid, mida laenuandja kliendilt võtab, on ju otseselt liigkasuvõtmine, mille eest tuleks karistada. Täna on meie üliliberaalses riigis vaid soovituslikud, hea tava krediidikulukuse määrad, mille peale teine pool lihtsalt naerab. Naerdakse aga ka nende inimeste üle, kes ei jõua maksta oma üleöö suuremaid kodukulusid ja kellel ei olegi muud väljapääsu kui võtta kiirlaen, et tasuda eelnevaid võlgasid. Just nii end lõhki laenataksegi. Need sulid aga, kes tuhandetes protsentides hõlptulu võtavad, on meil hoopis tublid ettevõtjad ja õiged mehed!

Tundub, et Reformierakonna ja IRL-i saadikud toetavad massilist kiirlaenude telereklaami, sest Keskfraktsiooni muudatusettepanek massilise väli- ja telereklaami keelustamisest hääletati maha. Ehk siis - piirata justkui võiks, kuid keelata ei saa, sest see ei vastavat liberaalse majandusmudeli põhimõtetele. Ometi oleme seda ju kasiinode ja tubakatoodete reklaami puhul teinud.

Soome kaitseb tarbijat

Soome näitel võiksime kaaluda õigussüsteemi sisse viia tarbija kaitsmise mehhanismi, mis ei luba võlausaldajal maksetega hilinenud tarbija vastu kohe kasutada viiviseid ja muid rahalisi kohustusi siis, kui laenaja viivitus on tingitud haigusest, töötusest või sotsiaalsest asjaolust. Soomes püütakse kaitsta ikkagi tarbijat. Meil aga loetakse „moraali": ise oled lõhkilaenamises süüdi!

Kuigi üks eelnõu ei lahenda ülelaenamise hädasid üleni, on see ikkagi väike samm mõistliku laenuandmise ja probleemist arusaamise poole. Sügisel tuleme selle teema juurde tagasi. Ehk teeme siis radikaalsemaid otsuseid ja ohjeldame pahatahtlikke laenuandjaid?

MARIKA TUUS-LAUL, Riigikogu õiguskomisjoni liige

Jaga |