Omad võõrad

MALLE SALUPERE,      21. november 2007


Tänavu hakkas kehtima mittekodanike Euroliidus vaba liikumise õigus. Nüüd on Brüsselile silma hakanud, et meil on mittekodanikke kuni 170 000 ehk iga kaheksas elanik, lisaks veel umbes 100 000 Venemaa kodanikku. Kokku on iga viies Eesti püsielanik ilma nii mõnestki õigusest (keelatud on valimistel kandideerimine, parteide moodustamine ja nende liikmeks olemine; valida saab ta vaid kohalikke volikogusid) ega kanna ka kodanikukohustusi peale maksumaksmise.

Oli oodata, et meile hakatakse vaikselt survet avaldama. Esimese sammuna tehti ettepanek anda automaatselt kodakondsus mittekodanike Eestis sündinud lastele. Alla 15-aastasi kodakondsuseta isikuid on praegu umbes 3200 ja juurde aastas palju ei tule, sest muulaste sündivus 10 000 inimese kohta on kaks korda madalam eestlaste niigi madalast iibest. Eesti on liitunud lapse õiguste konventsiooniga, mis sätestab, et igal lapsel on sünnilt õigus kodakondsusele. Niisiis tuleks anda kodakondsus mitte kõigile Eestis sündinuile, kes loomulikult omandavad vanemate kodakondsuse, vaid kodakondsuseta vanemate lastele, – või öelda lahti oma allkirjast sellel dokumendil.

Isamaalised vihkamiskommentaarid häbistavad

Neid kommentaare lugedes hakkab tõsiselt häbi nii kommenteerijate herneaju pärast kui ka nende ettekujutuse üle apatriidist ehk kodakondsuseta isikust, mis on maailmas üsna haruldane nähtus.

Kas on meelest läinud, kui palju päriseestlasi on halli passiga, sest nad on pidanud alandavaks läbi teha kodakondsuse taotlemise kadalippu? Mõne aasta eest räägiti enam kui kümnest tuhandest. Isegi eestlannale, kes sai 107-aastaseks, on sündinud Peipsi-taguses eesti külas ja kogu elu rääkinud eesti keeles, ei antud Eesti kodakondsust rekordiliseks sünnipäevakski. Ametnik muidugi ütleb, et "miks ta ei küsinud?", sest see ametnik ei tea midagi inimväärikusest.

Ilkujad võiksid teada, et kõige rohkem on "hallipassimehi" just vanurite ja Eestile lojaalsete inimeste hulgas. Kuritegelik kontingent, keda peaks kartma, on ammu endale hankinud Vene või Eesti passi.

Sõjaeelses Eestis oli üks Konstantin Pätsi esimesi autoritaarseid dekreete 1934. aastal keele- ja kodakondsusseaduse muutmine. Nimelt ei nõutud pensioniealistelt enam keeleeksami sooritamist, samuti olid sellest vabastatud kõik need, kes olid riigis püsivalt elanud kümme aastat. Ka lubati muukeelset asjaajamist piirkondades, kus olid ülekaalus venelased või rootslased. Kui see määrus taasjõustada, võiks sellel olla ühiskondlikule kliimale imejõud.

Enamik eestlasi kukuks muulastelt nõutaval kodanikueksamil läbi, sest põhiseadusest ja kodakondsusseadustest on isegi poliitikutel üsna ähmane ettekujutus. Ka riigikeeleoskus on vähemalt RE ja IRL-i nimel kommijatel puudulik, mõtlemisvõimest aga ei maksa rääkidagi. Õnneks pole loodud mehhanismi kodakondsuse äravõtmiseks.

Suhteliselt palju eesti keele mitteoskajaid on meil sünnijärgsete Eesti kodanike hulgas, mis on tinginud vajaduse neile näiteks enne sõjaväkke värbamist eesti keelt õpetada.

Mõni leebem stiilinäide eelmise nädala internetikommentaaridest, mis tõestab, kui edukas on olnud isamaaline ajupesu noorema põlvkonna hulgas:

"Venemaal puudub endiselt sõnavabadus. Pole kunagi ühtegi halvustavat artiklit ka Putini kohta näinud, kuigi see mees on täielik jobu. Ajakirjanikud lastakse lihtsalt maha ja trinaaz [p.o. tiraaž] korjatakse müügilt."

Teine väidab: "Enamik euroriike on okupandid välja saatnud ja ise ka kõikidest kolooniatest välja tulnud. Võtke teie ka siin hõlmad vöövahele. Kui soovitate välisriikidest eeskuju võtta, siis kõigepealt käib see teie kohta, mittekodanikud."

Keegi arukam küsib: "Kellel on õigus Sinu meelest siis saada Austraalia, Kanada, USA, Uus-Meremaa ja Lõuna-Ameerika riikide kodakondsust – seal kõik valged ja segaverelised kolonistide järeltulijad????"

Ja saab vastuse:
"Ei tea, pole uurinud. Arvan, et seal pole valged kolonistid kolonistid samas juriidilises tähenduses, kui NL poolt Eesti annekteerimise järel siia saadetud inimesed. Seal oli tegemist sisuliselt tühja maa hõlvamisega. Aborigeenidel puudus lisaks ka oma riik, mis oleks vastavate õiguste subjekt."

Niisuguste, vapustavate "ajalooteadmiste" peale ei oska isegi ohata.

Aga fantaseerigem: kuidas oleks, kui õnnestuks Eestis korraga lahti saada kogu mitte-eesti elanikkonnast? Mäletatavasti on neid ligi kolmandik püsielanikkonnast.

Fantaseerime!

Suvel näidati üsna kehva USA komöödiafilmi "Päev ilma latiinodeta", aga selle idee oli hea. Ühel ilusal päeval olid California osariigis viimseni kadunud kõik latiinod ehk mehhiklased – töölisest telediktori ja pangajuhini; kaasa arvatud segaperekondade lapsed ja emad või isad. Keegi neist polnud ise lahkunud, vaid mingi salapärane võim oli nad totaalselt eemaldanud.

Kui seni oli kogu aeg räägitud latiinode kahjulikust mõjust ja majandusele tekitatavast lisakoormusest, siis nüüd märgati, et neile makstavateks toetusteks kulub küll poolteist miljardit, aga nad toodavad osariigile neli korda rohkem tulu. Pealegi teevad nad madalapalgalist tööd, mille mittetegemine paneks praktiliselt seisma transpordi, kaubanduse ja muu tavateeninduse. Kui kõik olid paari päevaga aru saanud, kuivõrd vajalikud ja väärtuslikud need "vaenlased" on, ilmusid nad sama seletamatul kombel äkki tagasi.

Selle idee üle tasuks meilgi järele mõelda. Ma ei väsi imetlemast neid muukeelseid sportlasi, kes väärikal tasemel ja kõiki solvamisi alla neelates esindavad Eestit maailmas. Nende protsent sportlaste hulgas ületab kindlasti muulaste osakaalu rahvastikus. Aga kirjanikud, kunstnikud ja muud kultuuriinimesed? Austust väärib ka madalapalgaline, kuid vajalik töö ja selle tegija.

Kõik vajavad positiivseid elamusi

Niikaua kui aina räägime eraldi kogukondadest ja rahvuste erinevustest ega märka rõhutada seda üldinimlikku, mis meid kõiki ühendab, pole lootustki, et usaldamatus ja vaenutsemine väheneks.

Pidupäevadest vaatame mööda, kuigi neid on niigi vähe. Lastele kasvõi koolivaheajal rõõmsaid tasuta üritusi korraldada ei oska enam keegi; ka raha eest on vaid väheseid võimalusi. Mida peavad tegema igavlevad noored, keda ei huvita vanakeste heietused kunagisest ülekohtust ega tigedad vihjed idanaabrile? Kui ainsaks kättesaadavaks "meelelahutuseks" jäävad alkohol, meelemürgid ja hulkumine, kes siis on süüdi, kui teravaid elamusi otsides vanglasse satutakse?

Positiivne mõtlemine ei tähenda potjomkinlikku tegelikkuse ilustamist – positiivseid elamusi vajavad eranditult kõik.

On teada, et lahke sõna ja naeratus ei maksa midagi, aga toob palju sisse. Hakakem siis sellest peale!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)