Kolmanda maailmasõja küsimus: USA piirab Indiaga Hiinat

GWYNNE DYER,      16. november 2005


Kui pärast kolmandat maalmasõda on veel alles keegi, kes kirjutab selle sõja ajaloost, peaks ta keskenduma 2005. aasta 28. juunile – päevale, mil globaalse katastroofi saabumine sai pöördumatuks.

See oli päev, kui India kaitseminister Pranab Mukherjee ja USA kaitseminister Donald Rumsfeld kirjutasid Washingtonis alla 10-aastasele lepingule sõjalise koostöö, ühise relvatootmise ja raketitõrje osas. Leping polnud formaalne USA-India allianss. Hiina tõlgendas seda üheselt kui Ameerika sihikindlat poliitikat Hiina sissepiiramiseks ja pidurdamiseks.

Sellest peale on Pekingist kostev retoorika olnud pretsedenditult järsk. Juuli keskel hoiatas kindral Zhu Chenghu ametlikul briifingul, et valitsus võib loobuda esimesena tuumarelva mittekasutamise poliitikast konfliktis USAga Taiwani küsimuses. „Me ei saa sõdida ega võita USA-d tavarelvadega. Hiinlased valmistuvad selleks, et kõik Xianist (Hiina tsivilisatsiooni iidne keskus – toim) ida pool asuvad linnad hävitatakse. Loomulikult peavad aga ka ameeriklased olema valmis, et hiinlased hävitavad sadu nende linnu," rääkis Hiina kindral.
Tegelikult pole Hiinal praegu mingit võimekust USA „sadu linnu" hävitada – hea õnne korral tuldaks ehk toime ühe-kahega. Samas võib USA hävitada iga Hiina linna, mis jääb Xianist nii itta kui läände. Kuid ükski Hiina kindral pole veel Mao aegadest peale niiviisi rääkinud. Ka praegu ei räägita nii seepärast, et hullud oleksid Pekingis võimu võtnud. Niimoodi väljendutakse, sest Pekingi otsustajate meelest on hullud võimust võtnud Washingtonis. Peking kardab põhjusega, et edaspidi ümbritseb seda samasugune USA liitlaste ja baaside rõngas, mis piiras Nõukogude Liitu külma sõja harjal.
Sinnapoole liikumisest annab märku ameeriklaste sihikindel kurss oma kauaaegse liitlase Jaapani taasrelvastamiseks. Tokio loobus hiljuti pool sajandit kehtinud poliitikast, mille järgi välismaale konfliktikolletesse vägesid ei saadetud. Jaapan saatis oma väikese väekontingendi USA juhitavasse okupatsiooni-koalitsiooni Iraagis ja mullu veebruaris nimetas Tokio Taiwani väinu Jaapani ja USA „ühise strateegilise huvi objektiks" (andes teada, et Jaapani väed võivad liituda USAga mis tahes Hiina rünnaku korral Taiwani vastu).
Washington taaselustab Kagu-Aasias hoogsalt vanu liite ning loob uusi. Tai, Malaisia, Singapuri, Indoneesia ja Filipiinide sõjajõud manööverdavad regulaarselt koos Ameerika vägedega. Mullu Taimaal USA juhtimisel toimunud õppustele ilmusid isegi Mongoolia väed. Pärast Saigoni langemist 1975. aastal toimusid mullu esimesed kõrgetasemelised USA ja Vietnami sõjalised kontaktid – admiral Thomas Fargo külastas 2004. aasta veebruaris Hanoid ja Saigoni. Sama aasta novembris kohtus Vietnami kaitseminister Pham Van Tra Washingtonis USA kaitseminister Donald Rumsfeldiga.

Washingtoni diil New Delhiga pani selles ehituses paika viimase kivi: Aasia teine gigant on nüüd positsioneerinud end koos USAga ning Hiina vastu.

Strateegilisest partnerist sai konkurent
India kaasamine algas pärast George W. Bushi presidendiks saamist 2001. aasta jaanuaris, kuna senised suhted olid pingestatud sanktsioonidest, mida Clintoni administratsioon oli rakendanud India ja Pakistani tuumerelvakatsetuste seeria järel 1998. aastal. Kohe pärast presidendiks saamist määratles Bush Hiinat mitte enam Ameerika „strateegilise partneri", vaid „strateegilise konkurendina".
Kui India välisminister Jaswant Singh külastas 2001. aasta aprillis Washingtoni, kutsus Bush ta Valgesse majja päevakorravälisele kohtumisele. Singh väljus Valgest majast, kuulutades „uue ajastu algust USA ja India suhetes". „Minu arvates on väga paljud Bushi kohta räägitavad asjad täielikult valed. Ta on suurepärane isiksus. Täiesti väär on ettekujutus, et ta ei käi asjadest üle," ütles Singh.
Kui Bush tuli järgmisel kuul avalikkuse ette toetava kõnega „uuest strateegilisest võrgustikust", mis toetub globaalsele raketitõrjesüsteemile, kohtas see teistelt suurriikidelt jahedat või avalikult vaenulikku vastuvõttu. Ainult India peaminister Atal Bihari Vajpayee tervitas seda kõnet peaaegu piinliku entusiasmiga, öeldes lahti isegi oma valitsuse vaid mõni kuu varem võetud seisukohtadest, mis olid olnud USA raketitõrjesüsteemide ettepanekute vastu. Kohe kui pakuti kaitsealast koostööd maailma ainsa superriigiga, oli Vajpayee parempoolne, marurahvuslik Bharatya Janata Partei (BJP) selle poolt.

Juulis saabus Delhisse USA staabiülemate komitee esimees kindral Henry Shelton, et taaselustada ammu varjusurmas püsinud kaitsepoliitika rühma tegevus, mis oli tegelnud kahe maa sõjaliste kontaktide koordineerimisega. Endiselt oli üleval USA sanktsioonide probleem, kuid 2001. aasta 11. septembri terrorirünnak kõrvaldas ka selle.
11 päeva hiljem andis Bush „terrorismi vastu võitlemiseks" välja korralduse, mis tühistas sanktsioonid India (ja ka Pakistani) suhtes ning USA Kongress polnud selle vastu. Detsembri algul nõustus taaselustatud kaitsepoliitika rühm üle vaatama India täitmata soovid soetada kõrgtehnoloogilist sõjavarustust, nagu radarid ja mereväe luurelennukid.
USA asekaitseminister poliitika alal Douglas Feith, Rumsfeldi Pentagonis mees nr 3, lendas 2002. aasta mais isiklikult Delhisse järgmisele kaitsepoliitika rühma istungile. Kohtumise deklareeritud eesmärk oli „Aasia ja muu maailma stabiilsuse ning julgeoleku" kindlustamine, kuid nagu märkis P. R. Chari New Delhis asuvast Rahu- ja Konfliktiuuringute Instituudist sapiselt: „Tegelikult peeti silmas, kuidas toimida Hiinaga."
Oktoobris nihutas Valge maja India samasse lähiliitlaste kategooriasse, kus on ka Jaapan ja Lõuna-Korea. Enam polnud vaja USA Kongressi kinnitust sõjavarustuse müügile, mille hind jäi alla 14 miljoni dollari.

„Hiina kujutab endast suurimat ohtu mõlema maa (India ja USA) julgeolekule, olles tulevikus nende majanduslik ja sõjaline konkurent," väidetakse 2003. aastal avalikuks tulnud USA kaitseministeeriumi saladokumendis. Lloyd Richardson Hudsoni instituudist ütles aga Fiancial Timesis, et ainult India majandus ja sõjaline jõud suudavad vastu seista Hiina tõusule piirkondlikuks ja globaalseks suurvõimuks ning India on Hiina pidurdamise poliitikas seni kõige selgemalt kahe silma vahele jäänud potentsiaalne liitlane.
Liit USAga paistis olevat ihaldusväärne nii BJP marurahvuslastele kui hindude ülemvõimu apologeetidele, kes täiesti reflektoorselt ei salli ega usalda Hiinat, kes surus India põlvili 1962. aasta lühikeses piirisõjas. Nad oleksid igasuguse Hiina-vastase liidu poolt, mida USA vaid suvatseb pakkuda. Nemad oleksid ka rõõmsalt rahuldunud Ameerika abipolitseiniku rolliga Lõuna-Aasias.

Missugust pirukat pakuti Delhile?
2003. aasta septembris viisid USA eriväelased koos India laigulistega India põhjatipus Ladakhis läbi ühisõppused tegutsemiseks kõrgmägedes. Manöövrid toimusid pööraselt tundlikus paigas – Hiina ja Pakistani vaidlusaluste piiride läheduses. India pole sinna veel kunagi välisvägesid lubanud. Samal aastal toimusid ka esimesed õhuväe ühismanöövrid, kus India piloodid lendasid USA F-15-tel Alaskale.
Kuid siis, 2004. aasta mais kaotas BJP Indias valimised ning võimule tuli India Kongressipartei Sonia Gadhi ja endise rahandusministri Manmohan Singhi juhtimisel.
Paljud vaatlejad eeldasid, et seni varjatult toimunud India libisemine USA sõjalise liidu rüppe saab oma kiire otsa. Lõppude lõpuks oli ju India mitteühinemisliikumise looja ja mootor. Kuid 2004. aasta septembris, peatselt pärast Singhi asumist peaministri toolile, kohtus ta ÜRO Peaassambleel eraviisiliselt George W. Bushiga. Järgnevad sündmused kinnitavad, et siis jõutigi sisuliselt kokkuleppele kahe riigi sõjalise liidu loomiseks.
Mis küll oli see, mis motiveeris Singhi ja tema kolleege seda tegema ajal, mil India suhted Hiinaga olid kui mitte lausa soojad, siis vähemalt parimas seisus, milles need on olnud möödunud poolel sajandil? Üks motiiv oli kindlasti India kartus USA pikaajalise liidu ees India piirkondliku rivaali Pakistaniga. See allianss taaselustati pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui ameeriklaste sõjas „terrorismi vastu" muutusid oluliseks Pakistani baasid operatsioonideks Afganistanis, Pakistani luureinformatsioon, kindral Pervez Musharrafi tugi islamisõdalaste leidmiseks ja mahasurumiseks. USA-Pakistani suhete soojenemine võinuks häirida India lähemaid sidemeid Washingtoniga.

Indialased tunnevad end sageli puudutatuna, kui neist rohkem pööratakse tähelepanu suurele naabrile Hiinale. Seetõttu langes USA pakkumine saada India esmajärguliseks sõjaliseks liitlaseks viljakale pinnasele. Veel rohkem mõjus aga ameeriklaste moodsa sõjatehnoloogia lubamine. Tundub, et möödunud aasta lõpuks olid nimekirjas juba Patriot PAC-III raketitõrjesüsteemid, F-16 hävitajad, P3C Orion mereväe luurelennukid, C-130 transpordilennukid, Perry-klassi fregatid ja Sea Hawk helikopterid.
USA pakkus veel koolitust pilootidele, kes hakkavad 2008. aastal opereerima India esimesel täismõõtudega lennukikandjal. Samuti on Indiale lubatud USA järgmise põlvkonna hävituslennukeid. USA lubab tühistada Ameerika rahuotstarbelise tuumatehnoloogia ekspordi keelu Indiasse, toetades sel viisil India tuumaenergeetikat.
See kõik oli India sõjalisele ja tsiviiljuhtkonnale ahvatlev pakett, mis viinuks nende silmis India maailma suurvõimude sekka, kuid sellel oli üks suur miinus. India-USA lähenemine, kombineerituna India relvajõudude moderniseerimisega ärritab paratamatult Hiinat ning suunab selle võidurelvastumisele ja pidevale sõjalisele vastasseisule ümbritsevate USA liitlastega. Sellise arengu korral kaotaks India rohkem, kui võidaks. Kuidas saaksid sellised kaine mõistusega mõõdukad liidrid nagu Manmohan Singh ja Sonia Gandhi õigustada sellist riski?

Kõrkus, liigne enesekindlus ja upsakus
„India teab, mida teeb. See ei muuda Hiinat veel India vaenlaseks," kinnitas Hindustan Timesi endine toimetaja Prem Shankar Jha peaminister Singhile lähedalseisvaid, anonüümseks jäänud allikaid tsiteerides.
Pole kahtlust, et India liidrid arvavadki, et nad saavad kergeusklikelt ameeriklastelt kätte kõik, mida tahavad, samal ajal laskmata Washingtonil manööverdada Indiat vastasseisu Hiinaga. Indialased arvavad, et nad on kõigist targemad ning saavad Hiinaga hakkama. Washingtoni neokonservatiivide kõrkus on saanud Delhi poliitikute ja strateegide liigse enesekindluse näol endale loomuliku liitlase.
Tänavu 25. märtsil kuulutas USA välisministeeriumi pressiesindaja briifingul, et president Bush ja välisminister Condoleezza Rice on „visandanud oluliselt laiema strateegilise partnerluse piirjooned" Indiaga. Mõned päevad hiljem New Delhisse lennanud Rice ütles peaminister Singhile, et Washington tahtis „aidata Indial saada 21. sajandi maailmas suurvõimuks". Ministrit saatev riigidepartemangu pressiesindaja rõhutas, et Washington „mõistab täielikult selle avalduse kõiki, sh sõjalisi tagajärgi". Kokkulepe oli sama hästi kui saavutatud, kuid siis äkki ärkas Hiina.

Hiina hiline ärkamine
Hiina teadis suurepäraselt, et USA tegeleb India liitu meelitamisega, kuid Pekingis ei antud seni endale aru, kui kaugele asjad tegelikult on arenenud. Nüüd seadis Hiina peaminister Wen Jiabao aga Hiinale selge sihi: mõjutada Delhit loobuma liidust Washingtoniga. Jiabao jõudis Delhisse 10. aprillil, vähem kui kaks nädalat pärast Rice´i visiiti, ning tõi kaasa priske kingikoti – kahe riigi vabakaubanduspiirkonna loomise pakkumise; Hiina ametliku kaardi, kus tilluke Sikkimi osariik oli kujutatud India territooriumina; ning (tavaliselt usaldusväärse allika kinnitusel) India ja Tiibeti piiril asuvate vaidlusaluste territooriumide vahetusettepanekud. 1962. aasta sõja põhjuseks olnud maade vahetus võinuks lõpetada India-Hiina piiritüli ühe liigutusega.

Seda kõike oli aga liiga vähe ja liiga hilja. India pistis kaardi karmanisse, nõustus alustama arutelu vabakaubanduspiirkonnast ja keeldus maade vahetusest. Wen ja Singh kirjutasid alla 11 mitmesugust lepingut ning kuulutasid, et kaks maad loovad „rahu ja õitsengu nimel strateegilist ja koostööpartnerlust", kuid vaatamata lopsakale retoorikale pöördus Wen koju põhiküsimuses midagi saavutamata. Kaks kuud hiljem, 28. juunil, lendas India kaitseminister Pranab Mukherjee Washingtoni, kus kirjutati alla 10-aastane sõjalise koostöö ja ühise relvatootmise leping. „Ühendriigid ja India on sisenenud uude ajastusse," öeldi Mukherjee ja Rumsfeldi ühisavalduses pärast lepingu allakirjutamist. Kahtlemata nii see ongi. Ja kahtlemata on see väga muret tekitav.
USA strateegia oleks vähem hirmutav, kui selle taga oleks vaid käputäis neokonservatiive, kes tulid Washingtonis võimule ajal, kui USA sõjaline ja majanduslik ülemvõim on vääramatu.
Neokonservatiivide valedele rajatud sõjaseiklust Iraagis varitseb juba õiglusjumalanna kättemaks. Kui selle taga oleks vaid üks punt veidrikke, tooks häbiväärne fiasko Iraagis kaasa tunduvalt ohtlikuma plaani – Hiina vaenulike riikide vööndiga ümbritsemise – kokkukukkumise. Kahjuks pole nad üksi.

Haamriga mees näeb kõikjal naelu
1990. aastate algusest peale, kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tegi USAst ootamatult maailma ainsa superriigi, sai Washingtonis mõlemale suurparteile määravaks püüd põlistada oma maa ülemvõim määramata ajaks. 1990. aastate lõpuks, kui Hiina majanduskasvu numbreid ei saanud enam ingoreerida, tuli Washingtoni poliitikategijatel vältimatult määratleda Hiinat peamise ohuna oma ülemvõimule. Nii oli ka peaaegu vältimatu (arvestades Ameerika sõjatööstuskompleksi mõju ning USA sisepoliitilise debati ja välispoliitika militariseeritust), et USA reaktsioon Hiina kasvule oli põhiliselt sõjaline. Mehele, kelle käes on ainult haamer, paistavad kõik teda ümbritsevad asjad naeltena.
Seda kõike vaatamata sellele, et Hiinast on saamas Ameerika suurim kaubanduspartner (kahepoolne kaubavahetus jõuab 2008. aastaks hinnanguliselt 600 miljardi dollarini) ja USA on Hiinale ligi 200 miljardit dollarit võlgu. Vaatamata sellelegi, et India allikate hinnangul on Hiina kaitsekulud vaid 30 miljardit dollarit aastas – seega vaid kaks korda suuremad India kaitsekuludest, moodustades kümnendiku USA kaitse-eelarvest.
Vaatamata sellelegi, et Hiina rezhiim pole enam Ühendriikidele tõsine ideoloogiline vastane, ja sel pole oma praegustes piirides märkmisväärseid territoriaalseid ambitsioone (välja arvatud niikuinii toimuv taasühinemine Taiwaniga).
Hiina on kasvav suurvõim ja seega järgmine vaenlane. Ameeriklaste vastukäik on sama mis eelmise vaenlasegi puhul: piirata ta ümber oma liitlaste ja sõjaväebaasidega ning lihtsalt teda pidurdada.

Hiina rezhiim püsib majanduskasvul
Kas suurriigi välispoliitika võib olla tõesti nii rumal? Muidugi võib ja see on eriti tavaline ajal, kui suurriik seisab silmitsi oma mõjuvõimu suhtelise vähenemisega. India-USA 2005. aasta lepingu lähim ajalooline vaste on 1907. aastal sõlmitud Briti-Vene pakt, mis viis lõpule Briti, Prantsuse ja Vene kolmikliidu moodustamise – sellegi eesmärgiks oli pidurdada toonast tõusvat suurvõimu Saksamaad.
Muidugi ei saa väita, et USA, Jaapani ja India uus kolmikliit, millele lisandub veel hulga väiksemaid riike, viiks samuti maailmasõjani. Kuid see ärritab Hiina juhtkonda ning sunnib neid seadma vastukäiguna üles omapoolseid sõjalisi ja diplomaatilisi püüniseid, mille tulemus on terve Aasia militariseerimine. Isegi kui see ei lõpe sõjaga, raiskab selline konfrontatsioon tohutult ressursse ning paratamatult jäävad unarusse maailma tegelikud probleemid. Halvimal juhul võib see aga viia sõjani, nii hullumeelselt, kui see ka ei kõlaks. Kuid ka 1914. aastat ei näinud keegi ette.
Peamine kaitseliin, mis võib meid äärmiselt ebasoovitavatest arengutest säästa, on Hiina praeguse kommunistliku rezhiimi haprus. Tegemist on siiski sklerootilise diktatuuriga, mille usaldusväärsus üha rohkem maailma nägevate kodanike silmis sõltub jõukuse kasvu tagamisest. Esimene asi, mida Hiina juhtkonnal tuleb iga hinna eest vältida, on sõjaline vastasseis Hiina kaupade peamiste tarbijatega suure lombi taga, sest see paneks kinni majanduskasvu.

Kogu loo iroonia
Seistes silmitsi Jaapani taasrelvastamisega, üha häälekamaks muutuva Taiwani iseseisvusliikumisega, USA mereväega, kelle meelest Hiina rannajoon ongi Ameerika mõjusfääri piir Atlandil ning Hiinat lõunast ja läänest piirava USA liitlaste ning sõltlaste ahelaga, on Peking siiski hoidunud marurahvuslikest avaldustest ning kaitsekulusid kasvatanud vaid õige pisut kiiremas tempos oma majanduskasvust.
Kui Hiina peaks seisma kunagi silmitsi hukatuslikus sõjalises konfliktis USAga, on Hiina huvides seda hetke maksimaalselt edasi lükata. Hiina rezhiim mängib seega pikka mängu ega paanitse. USA liitlasrõnga rajamine seab Hiina siiski üha tugevama surve alla.
Hiina natsionalism pole üksnes vahend, mille abil võim massidega manipuleerib. See on võimas emotsioon, mida jagavad sajad miljonid inimesed, ja nad pole pimedad, et ei näe nende piiride ümber toimuvat. Praegusest demokraatlikum Hiina valitsus võib võtta hoopis räigema positsiooni teda vaenuvööndiga ümbritseva Ameerika suhtes.
Vaba meedia ja valimistel ametisse seatud valitsusega ühiskonnas oleks tunduvalt raskem tagasi hoida parteisid ja huvirühmi, kes kütaksid avalikkust üles Ameerika kurjade kavade vastu (just samamoodi, nagu teevad Ameerika parteid ja huvigrupid „Hiina sõjalise ohu" suhtes). Tegelikult ongi kogu loo suurim iroonia selles, et enda väitel tervesse maailma demokraatiat külvav Bushi administratsioon on loonud olukorra, kus meie kõikide turvalisus võib sõltuda ebademokraatliku ja ebapopulaarse valitsuse püsimisest maailma suurima rahvaarvuga riigis.


Gwynne Dyer on töötanud ajakirjaniku ja rahvusvaheliste suhete lektorina üle 20 aasta. Ta on teeninud kolme riigi mereväes, olnud akadeemilisel tööl Sandhursti Kuninglikus Sõjaakadeemias ja Oxfordi Ülikoolis. Tema lehekommetaare avaldavad regulaarselt 175 ajalehte 45 riigis.

TABEL
Maailmas elab praegu 6,4 miljardit inimest
Kogutoodang 55 triljonit dollarit
Majanduskasv 4,9%

Hiina
Elanike arv 1,3 miljardit
Kogutoodang 7 triljonit dollarit
Majanduse kasvutempo 9,1%

India
Elanike arv 1,1 miljardit
Kogutoodang 3 triljonit dollarit
Majanduse kasvutempo 6,2%

USA
Elanike arv 0,3 miljardit
Kogutoodang 12 triljonit dollarit
Majanduse kasvutempo 4,4%

Eesti
Elanike arv 1,3 miljonit
Kogutoodang 19 miljardit dollarit
Majanduse kasvutempo 6%

Allikas: USA Luure Keskagentuuri teatmik, elanike arvud 2005. aasta juuli seisuga, majandusnäitajad 2004. aasta seisuga, kogutoodang (GDP) on arvestatud ostujõu pariteedi alusel

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)