Vooglaid: riik on sattumas sügavasse kriisi

Margus Saarel õnnestus ühe tunniga tuua päevavalgele sügav kriis, millesse Eesti on sattumas (või juba on sattunud).

Riigikogu peaks koosnema riigimeestest, kelle ettevalmistus võimaldaks aru saada oma tegevuse eeldustest, sihtidest ja põhimõtetest ning nii oodatavatest tulemustest kui ka tegelikest tagajärgedest, aga tegelikult on pilt sootuks teine.

Mihkel Oviir nimetab Riigikogu kohta info avalikustamist „parlamendi peksmiseks“ ja väidab, et peksjad ei adu olulist: nad peksvat näkku iseennast. Oviir rõhutab, et Riigikogu kvaliteet ei saa olla parem kui valijaskonna kvaliteet.

Kui ehe ja tõene asendub Riigikogus mängulise ja surrogaatse tegevusega, siis muutuvad valimised taas samasuguseks absurdseks mänguks, nagu nad olid Nõukogude okupatsiooni ajal ja avalikkus asendub saladuse (infomonopoli staatust ihkavate isikute) ja salatsemisega.

Igal ametnikul ja saadikul on vaja lisaks formaalsele õigusele ka moraalset õigust. Kui nad ei ole kultuurist tuleneva arukuse varal suutelised endale aru andma, et õigusega otsustada kaasneb kohustus vastutada otsuste kvaliteedi ja otsuste täitmise tagajärgede eest, siis peab rahvas vastavalt Põhiseadusele resoluutselt sõnastama oma seisukoha: „Aitab! Kauem ei ole seda veiderdamist võimalik pealt vaadata ja vait olla.“

Raske uskuda, et riigikontrolör räägib saadiku kohustusest osaleda valitsuses ja riigi osalusega äriühingutes toimuva tegevuse kontrollimises, kui ta ei kujuta ette, millistel eeldustel saaks Riigikogu liige teostada järelevalvet valitsuse ja ametkondade tegevuse ning selle tulemuste-tagajärgede üle. Vaja oleks aru saada, et need „järelevalvemängud“ on tüütavaks muutunud.

Raske uskuda, et riigikontrolör ei kujuta ette ega tunneta, et riik on põhiliselt edasisidestamata, ja ei pea oluliseks asjaolu, et riigi tähtsaim seadus – riigieelarve – on ikka veel kulutamispõhine: eesmärgiks on kulutada eri suundades ja piirkondades mingi kogus raha, kuid sihiks ei ole midagi saavutada ega mingisse seisundisse jõuda. Ka arvestust rahaliste ressursside üle peetakse kulutamise alusel.

Kodanik Oviir möönab enesekriitiliselt, et parlamentaarsuse kogemust meil ju peaaegu üldse ei ole ja parlamentaarsest riigist oleme veel väga kaugel. Sellele, kahtlemata õigele ja mehisele avaldusele tuleks lisada, et paarkümmend aastat ei ole nii lühike aeg, et selle jooksul ei jõuaks midagi mõistlikuks peetavat luua.

Paraku asus Riigikogu ehitama endale tsitadelli ja on tegutsenud nii, nagu karistamatud ikka tegutsevad. Kahjuks Mihkel Oviir vist ei adu veel, et rahvas pole enam seda meelt, nagu võiks Riigikogu vanaviisi jätkata.

Raske uskuda, et riigikontrolör ei kujuta veel ette, mis see on, mida ühiskonnas nimetatakse sotsiaalseks. Eesti arenguraskused ei asu kuskil mujal mööda maailma laiali, vaid on siin, Maarjamaal.

Jaga |