Demokratistid omavalitsuste kallal

„Vald pole firma“ – kirjutas 10. aprilli „Postimehes“ Peep Pahv. Ja õigesti kirjutab! Kas tallinlane oleks õnnelikum, kui ta saaks loovutada oma linna tasuta ühissõidu rahasid Tallinna ümber luusivatele soss-seplikel veoettevõtjatele, kes senini pole midagi olulist loonud, või Kreeka bravuuritsejatele, või haldusreformi abil vägisi loodud hiigelvaldadesse kaugest keskusest saabunud käevibutajatele. Kooslused tekivad teatavasti loomulikul teel, aga meil üritatakse halduses mingit „mitšuurinlikku ümberkujundamist“.

Omateada tarkadele tasuks meenutada üht lugu EW-st. Õpetatud põllumajanduse asjatundja – konsulent – läks Abja mulgile talupidamist õpetama. „Ka sul talu om?“ küsinud peremees sissejuhatuseks. „Ei, talu endal ei ole,“ vastanud konsulent. „Ka sul raha om selle ostmiseks?“ – „Ei, raha ka niipalju ei ole,“ vastanud avameelne haritud mees. „No lääme siis!“ osutanud peremees käega. Ta viinud konsulendi karjaaia värava taha, kus sulane talitanud, ja hüüdnud tollele: „Juhan, sulle tuli külaline!“

Ka tänapäeval võiks küsida nt presidendilt, peaministrilt, maaeluministrilt enne „uutjate“ omavalitsuste kallale laskmist: kui palju andis vabariigile vilja, liha, piima näiteks kunagine Ärma suurtalu, kui palju näiteks punutisi, korve , pastlaid suunati kaubandusvõrku?.. Kuidas on lood laaristide, ansipistide, aga ka Kallase ja Kirsipuu ning muude Eesti elu oma edeva keelega solkima pääsenud tegelaste nn ametlikule poliitilisele vastutusele võtmisega? Kõik nad tegutsevad variisikute kaudu edasi, tõlgendades demokraatiat ja seeläbi ka meie põhiseadust.

JAAN VAHTRA, Tallinn-Nõmme

Jaga |