Ka naljas võib olla tõsine tõde

Minu lapselaps, paariaastane tüdruk, sai sünnipäevaks palju kinke; ka kolm nukku, üks ilusam teisest. Kolmandaga tuli ta mossitades minu juurde: „Oh, jälle nukk!“ Ilmselt väsitasid kingitused lapse ära. Hiljem selgus, et tüdrukule nukud ei meeldinudki! Praegu on ta ühes Ameerika ülikoolis matemaatikaprofessor, teadusdoktori kraadiga.

Või teine näide: mu raamaturiiulis on kaks kõige kallimat ja kaunimat raamatut, mille sees on pudelid kallite jookidega. Kas peaksin olema solvunud? Eriti praegu, Ossinovski karskusaktsiooni ajal saab nendega nalja. Muidugi oleks naljakas ka see, kui raamat oleks pudelis.

Meie reklaamides ongi nalja vähe. See tundub olevat ka vähevaimukas.

Ärge kartke raamatu pärast! See on nii klassikaline nähtus, isegi kõrgemal naljast. Aga juba paarkümmend aastat tagasi üllatas mind õpetajatest abielupaar, kellel olid koduses raamaturiiulis vaid atlas ja kingitud kunstialbumid, neidki veidi üle kümne. Kui naljatades sellele vihjasin, kutsus ta mind oma tuppa, kus ta võis vabal ajal lesida diivanil, ja näitleja luges talle ette vajalikku raamatut –elektrooniline raamat oli pooleli.

Teatavasti käib suurtes raamatukogudes raamatute salvestamine digimällu, mis esiteks võtab vähem ruumi ja ühtlasi päästab meie planeedi metsad hävingust. On küsitav, kui kaua ajaleht, raamat jm pabertrükised veel kestavad. Juba meie kaasaegne noorsugu kasutab nutitelefoni. Paari-kolmeaastastelgi, kes ei oska veel lugeda, on arvuti käsitsemine selge. Neile ongi raamatud minevik – mobiililt saab kõik väiksema vaevaga kätte. Ja need noored pole kultuurivaenlased!

Kunagised kivitahvlid ja pärgamendirullid on muuseumides aukohal, kunagi on seal ka trükitud raamat. Ta on juba praegu jäänud tehnikale jalgu. Raamatuid trükitakse palju ning me ei jaksa niipalju ehitada nende jaoks hoiuruume ning raamatuid on kulukas kaitsta tuleohu, uputuse, ajahamba jpm vastu.

Vabandan Soidro ees, kuid ilmselt on temagi juba jäänud jalgu elektroonika tormilisele arengule. Minagi lausa jumaldan paberit ja pliiatsit. Joonistan ja kirjutan käsitsi, mitte arvutiga. Joonistamisel veel vabandab mind välja käsitsi, manuaalselt teostuv, kunstiline tunnetus.

Kui me rohkem kasutaks huumorit, jääksid ära erakondade kaklused ja igasugused kampaaniad, mis ei saagi kuhugi viia ega kasu tuua. Olemas on huumoriravi!

Olen kuulnud kinost väljujat ütlemas komöödiafilmi kohta: „Möggga! Möga kolme g-ga!“ Aga mõnel juhul on üks või koguni kõik kolm g-d ütleja enda kapsaaias.

Üks mu kooliõde oli õnnelik inimene, sest naeris üht nalja kolm korda. Esmalt siis, kui kuulis anekdooti, teine kord selle edasirääkimisel, kolmandat korda siis, kui talle sisu ära seletati.

Veel üks õpetlik lugu tõsielust.

Kuulen pargis sillerdavat mudilasenaeru. Kui see kestab juba pikemalt, näen pargipingilt liivakasti kõrval tõusmas vanaema, kes läheb uurima, mis toimub, ja kohe katkeb naer nagu lõigatult. Selgus, et väikese tüdruku juurde oli lennanud suur põrnikas, kes kukkus kohevas liivas selili. Sibades jalgadega, ei õnnestu tal, hoolimata sellest, et plika teda heinakõrrega abistab, kuidagi jalgele saada. See toiming on aga nii koomiline.

Memm võtab sitika pihku ja paneb piirdelauale, kust see ka kohe vurinal lendu tõuseb. Vähe sellest, et lapse lustimine lõpetati – teda süüdistati ka loomapiinamises!

Aitab naljast, on ju advendiaeg! Prantslastel on tore ütlemine: hea nali sobivat ka ämma matusele!

Raamatusõpradele lohutuseks niisugune lausung: inimkond jätab naerdes hüvasti oma minevikuga…

HUGO  HIIBUS,

Huumoriliidu liige 

Jaga |