Prügimajandus hoiab metsa poole viltu

VÄINO UBINA,      23. mai 2007


Enam pole kellelegi saladus, et see viltuolek kestab juba pikemat aega. Kõik metsaääred ja võserikud ning nurgatagusemad tühermaad on prügist risustatud. Ei usu, et see oleks tahtlik keskkonna reostamine. Pigem on see märk halvasti korraldatud prügimajandusest. Senikaua, kui prügist on tahetud teha kellegi sissetulek või rikastumisala, mida linlane peab omast taskust ülal pidama, ei hakka linn kunagi puhtust pidama iseeneslikult.
Pigem harjume meiegi prahiga nagu paljud maailmalinnad, kus sama häda kollitab. Meie oleme veel vanast harjumusest kinni ajas, kus tänavate puhtus oli seaduslik asi. Alt natuke koonusjaid rohelisest plekist prügiurne leidus igas veidigi prügivõimalikumas kohas. Teinekord häiris nende rohkus enam kui puudumine.

Nüüd aga tuleb puhtameelsel kodanikul otsida avalikku prügikasti tikutulega. Mõnel pool bussipeatustes on vaid ninakõrgusel olevad „kärbsepesakastid" näpuprügi jaoks.

Senine prügikorraldus pole elanikule kättesaadav, mugav ega odav. Siit ka püüd võimalikult käepäraselt ja odavalt sokutada prügi ükstaskõik kuhu, lähtudes turumajanduslikust tõekspidamisest, et raha otsustab kõik. Trahvide ja muude karistuste näol siiski mitte – see kutsub ennem esile alateadliku protsesti, soovi ebaõiglust üle kavaldada. Iga kodaniku taha ju kordnikku ei pane. Pealegi, mis see maksaks? Kuigi avalike prügikastide pidamine linnas on kallis, oleks see linnale siiski mitmes punktis odavam ja otstarbekam, kui alatine nõiajaht prügipoetajate ja puhtuse/mustuse ümber. Ka need kulutused tuleksid kodaniku enda makstud maksudest, aga siiski mitte lisa- või pealemaksuna tema taskust, vaid kõiki ühtmoodi koormavast ühiskatlast.

Kuidas linn neid probleeme ka ei lahenda, on selge üks: prügi teisaldamine on praegu tehtud linnakodanikule ülekohtuselt kalliks ja aina kallineb. Linn peab lõpuks valima: kas lõputu prügiuputus kõrvalisemates kohtades või linna puhtuse tagamine kodanikule käepäraseks tehtud moel.

Mis kasu on näiteks Mustamäe suurelamute õuedesse pandud paberi ja kartongi kogumise kastidest, mille ava on napilt A4 formaati - iga suurem papitükk või karp on vaja rebida või lõikuda enne kastitoppimist parajaks? Ainult ajalehed ja reklaamtrükised mahuvad sellisest mulgust vabalt sisse.

Inimeste pahameel on igati õigustatud, sest tubli kodanik on sunnitud seda prügi koos kaubaga poest koju vedama, sest kaubandusel on kasulik kõike palaviisi pakkida – nii pikeneb säilitusaeg ja väheneb müüjatöö. Ehkki ostja maksab poes kinni taaramaterjali tootmise, sellesse pakkimise-pakendamise ja vist isegi saastekulu, nõutakse temalt veel kogu prahi sorteerimist ja soolase äraveohinna kinnimaksmist. Mis lüpsilehm see linnakodanik lõppude lõpuks on?

Vähemalt prahi äravedu peaks totaalselt olema linna mure, olenemata sellest, kelle praht missuguses prügikastis ka poleks. On ju see kõik taastootmisse minev utiil, millel on oma turuväärtus ja millest kodanik sentigi ei näe. Metall, klaas, plast, paber ja kaltsud on tööstustoore, mida linn viigu minema oma kulu ja kirjadega. Ka linna ääremaad varustatagu korralike prügikonteineritega, mida õigel ajal tühjendatakse. Siis pole vaja kellelgi minna oma prahti sokutama ei tea kuhu. Et poleks nii nagu mõnel pool maanteede ääres – prügitünnid on küll olemas, kuid ei paista prahiuputusest väljagi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)