1000 krooni kuus igale lapsele

MALLE SALUPERE,      18. juuli 2001


Kas Eesti riigis leitakse kolm miljardit krooni tulevase põlvkonna jaoks? Sellest sõltub, kas eesti rahva otsaette on kirjutatud elusõna, nagu ütles Anna Haava saja aasta eest. Võtkem end kokku!

Eestimaal näib olevat vaid üks tõeliselt mehine inimene, ja seegi on õbluke väliseesti taustaga vanadaam. Aino Järvesoo on võtnud oma südameasjaks muretseda eestlaste püsimajäämise pärast ning äratada kutsutud ja seatud asjameeste uinunud südametunnistus.
Muidugi, paljud on südametunnistuse kui kapitaliühiskonnas tarbetu luksuse hoopis minema visanud, valitsedes riiki iseenda rõõmuks ja rahva õnnetuseks au- ja häbitundeta. Ei häbenenud nad sellelegi üleskutsele reageerida käsi laiutades: teeksime küll, aga raha põle! Noored reporterid taipasid aga kõigepealt küsida: mis kasu Teie sellest saate?!

Lastetoetus praegu vaid kümnendik pensionist
1000 krooni kuus igale lapsele. Niisugune Aino Järvesoo mõte paneb kokutama (Toomas Vilosiuse) vaid esmapilgul ja seepärast, et praegu on esiklapse toetus juba seitse aastat kõigest 150 krooni. Algul moodustas see kolmandiku keskmisest pensionist, praegu kümnendiku. See on ilmekaim näide riigipoolsest suhtumisest kõige nõrgematesse.
Aino Järvesoo massitiraazhis levitatud üleskutsed on inimestele hinge läinud ja kutsunud esile elava vastukaja. Enam kui kümme tuhat inimest on vaevaks võtnud vastata, enamasti küll avaldades toetust vaid paari sõnaga tagasisaadetaval blanketil. Kuid on laekunud ka hulk pikemaid ja lühemaid kirju. Nende seas on palju meeleheitlikke abipalveid, milles rulluvad inimsaatused kajastavad meie ühiskonna hetkeseisu seda poolt, mida sotsioloogiline kuiv statistika ega ka elulugude konkursid välja ei too.

Ametnike arvates raha ei ole ega tule

Järvesoole saadetud kirjade analüüs ja üldistamine võiks olla tänuväärt diplomitöö teemaks mõnele tudengile. Ametnikke pole nende käsutuses olevad andmebaasid seni liigutanud muuks kui koorilauluks õpitud abituse ja sotsiaaldarvinismi teemadel, refrääniga "raha ei ole ega tule". Kui aga presidendil tuleb pähe jagada murtud rukkililli, leitakse kolmandik miljonit pikema jututa, nagu ka pool miljonit mingi Saaremaa golfiväljaku tarbeks, eurolauljate premeerimiseks jne.
Kuidas tunneb end seitsme lapse ema, kelle sissetulek on alla 3000 krooni kuus ja üürivõla tõttu ei saa ka toimetulekutoetust, laste isa on mitmendat kuud sundpuhkusel, pere elas üle tuleõnnetuse ja selle, et avalikule abipalumisele laekus küll mõnitavaid reageeringuid, aga ei sentigi toetust. Või vanaema, kelle puudega pojal ja minial on kolm kooliskäivat last ja sissetulekuks lastetoetus. Või suure pere ema, kes paluti küll presidendi emadepäeva vastuvõtule (sõiduraha tuli kokku kerjata), aga samaks emadepäevaks lülitas Eesti Telefon võla tõttu telefoni välja, selmet oma megakasumite arvelt teha Eesti suurimatele peredele väike kingitus tasuta telefoni näol mingi summa piirides.
Südantlõhestavaid lugusid on palju. Järvesoo ütleb, et igaühe juures nutmiseks ei jätku pisaraidki, ammugi mitte raha kõigi aitamiseks. Seda enam tahab ta jätkata oma võitlust selle eest, et riik lõpuks ometi taipaks, mis on tähtis ja vajalik. Muidugi annab ta endale aru, et mehi, keda eelkõige huvitavad relva- ja võimumängud koduses liivakastis, on äärmiselt raske panna mõtlema riigi ja rahva huvidele. Ta on oma varsti sajandipikkuses elus näinud, et mees on pea alati see nõrgem pool, kes kardab vastutust ja püüab vältida ebameeldivusi nende eest põgenedes. Mehed põgenevad raskustesse sattunud pere juurest, põgenevad otsustavate sammude eest ka valitsuse tasandil.

Riigis raha rohkem kui kunagi varem
Kõike korraga ei saa, jah. Aga miks korrutatakse seda vaid siis, kui jutt on sotsiaalsfääri sentidest; fassaadivõõpamise, relvastumise, tarbetu nõustamise jne miljonid aga lendavad kahjutundeta tuulde.
Aino Järvesoo on Eesti elu pikka aega jälginud ja majandusinimestega konsulteerinud. Ta teab, et riigis on raha rohkem kui kunagi varem, et ligi pool sellest liigub varimajanduses, teine pool erasektoris, ja riigieelarve moodustub peamiselt laekuvatest maksudest. Riik on olnud vaid passiivne maksude sissenõudja ja saamatu ning perspektiivitundetu rahajagaja.
Kõik seadused, ka eelarveseadus on inimeste tehtud, ja inimeste võimuses on neid muuta. Tuleb vaid tahta ja osata näha prioriteete, mis praegu on selgelt paigast ära. Mujal maailmas mahakantud automaate ja muud vanarauda on Eestisse hangitud juba rohkem, kui on relvakandjaid mehi praegu. Kümne-kahekümne aasta pärast on meeste arv poole väiksem. Kui meil igal aastal jääb puudu ligi 8000 vastsündinut selleks, et peatada rahvaarvu kahanemine, on lausnõmedus rääkida beebibuumist 500 lapse mullusest rohkem sündimise puhul. Aga autosid on meil rohkem kui lapsi!
1000 krooni kuus igale lapsele ei kindlusta veel inimväärset äraelamist (vangide ja politseikoerte toiduraha on kolm-neli korda suurem), aga aitaks kõigepealt kibedast vaesusest välja need ligi 40% lastest, keda isegi sotsiaalminister oli nõus vaeseks lugema. Tema muidugi unustas ära, et toimetulekutoetusi makstakse ainult neile ja ainult nii palju, et esimesele inimesele pärast eluasemekulude tasumist jääks 500 ja järgmistele 400 krooni, millest peale söögi tuleb maksta veel telefoni, lasteasutuste ja transpordi eest. Riideid ega jalatseid, muust rääkimata, pole ette nähtud. 501 krooni toetusesaamist enam ei õigusta, aga rääkida, et abivajajate arvu kahanemine näitab heaolu tõusu, on mõõdutundetu künism.

Järeltulev põlv ei pea end ise kasvatama
Aino Järvesoo ei mõtle sugugi, et selle raha peaks kogu ulatuses peredele peo peale laduma, vaid vähemalt poolt sellest peaks käsutama kas omavalitsus, ametiühing või muu organisatsioon, mis kataks laste kooli- ja lasteaiakulutused (NB! ilma et vähendataks praeguseid riiklikke või munitsipaalkulutusi). On mitu võimalust tagada raha kasutamine laste heaks ka neis peredes, kus võib karta, et see maha juuakse.
On ka teistsuguseid kirju, kuid ei ainsatki halvustavat. Üsna paljud inimesed on valmis abi pakkuma või tahaksid lihtsalt tutvuda inimesega, kes näeb ja mõistab rahvuslikke huvisid ning on nende heaks valmis ohverdama kogu oma vara. Esindatud on ka kahtlevad hääled, mis peavad praegust ladvikut niivõrd korrumpeerunuks ja mahamüüduks, et ei näe võimalust arukate ja tulevikku suunatud otsuste langetamiseks. Paar anonüümset kirja juhivad nimeliselt tähelepanu nii mõnegi võimulolija hämaratele tehingutele ja varanduste päritolule. Üks tõekuulutaja väidab, et toetab algatust kogu südamest, kuid ahne ja omakasupüüdlik inimloomus tänases asises maailmas töötab sellele vastu.
Ei kõrgemate loomade ega inimestegi ühiskonnas pole seni praktiseeritud, et järeltulev põlv peaks end ise kasvatama, otsustama ja vastutama. Aino Järvesoo algatus on suunatud riigi ja ühiskonna laiapõhjalisele koostööle Eesti tuleviku määramisel. Paljud meist on veendunud, et veel pole hilja, aga homme vahest juba on. Nutulaulude asemel vajame tõsist arutelu teemal "mida teha ja kuidas teha?", mitte "kas teha?"
Kolme miljardi leidmisest sõltub, kas eesti rahva otsaette on kirjutatud elusõna, nagu ütles Anna Haava saja aasta eest. Võtkem end kokku!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)