Georgi Prjahhin: „Parim aeg on see, mil oled ELUS."

Järjekordseks külaliseks oli kutsutud Venemaa vanima kirjastuse „Hudožestvennaja Literatura" (Ilukirjandus) direktor ja peatoimetaja, tuntud ajakirjanik ja kirjanik Georgi Prjahhin, Venemaa Kirjanduse Akadeemia akadeemik, „Venemaa Kuldsule" laureaat. Kohtumise teema oli „Tänapäeva kirjandus - relv või ravim?".

„Mina, usklik ateist, olen arvamusel, et elame praegu religioossete sõdade epohhil,» leiab Georgi Prjahhin. «Aga mis puutub klassikalisse kirjandusse, siis see on ilmunud meil inimese vaimse ja kõlbelise harimise eesmärgil. Teadagi, et „püha koht tühi ei seisa" ja selle varmalt hõivavad isehakanud prohvetid - igat masti usukuulutajad, et inimesi värvata. Kirjandusklassika on rahulikum, peaaegu vaba sellisest antagonismist ja imperatiivist."

* * *

„Endistes liiduvabariikides ei leidu ühtki kultuurset kodu, kus poleks loetud „Hudožestvennaja Literatura" väljaandeid. Lapsepõlvest mäletame kuulsat seeriat „Klassikud ja kaasaegsed", ajakirja „Roman-gazeta". Ilmusid „Antiikaja raamatusari", „Renessansiaja raamatusari", „Klassika raamatusari" ja 200-köiteline „Maailmakirjanduse sari", mis on seniajani jäänud ületamatuks. Kirjastus tähistas 2010. aastal 80. sünnipäeva.

1990. aastail „Hudožestvennaja Literatura" peaaegu lakkas olemast. Kuid teda õnnestus säilitada, samuti nagu tema unikaalset kollektiivi ja sama unikaalset hoonet Novaja Basmannaja tänavas. Selles majas jäeti hüvasti Sergei Jesseniniga, siin elas pärast asumiselt naasmist dekabrist Fjodor Višnevski. Kabinetis aga, mille praegu on hõivanud nüüdne direktor, töötas omal ajal Maksim Gorki. Need seinad mäletavad Roman Rolland'i, Lion Feuchtwangerit ja Mihhail Šolohhovi. Praegu „Hudožestvennaja Literatura" elustub hoogsalt."

* * *

„Kui mulle tehti ettepanek asuda selle kuulsa kirjastuse etteotsa, oli mul tunne, et lähen nagu tulekahju kustutama," meenutas Prjahhin. „See oli suureks auks, millest ma ammu unistasin. Nimi „Hudožestvennaja Literatura" oli parool, mille järgi intelligentsed inimesed tundsid ja tunnevad üksteist ära.

Sattusin sellesse kabinetti esimest korda 1990. aastail, kui töötasin Mihhail Gorbatšovi konsultandina. Maalid seintel, vanaaegne mööbel, riiulitel Brockhausi ja Efroni entsüklopeediad. Endamisi mõtlesin: kui kord siin saaks töötada...

Kui ilmusin siia juba direktori auastmes, oli kirjastus väga nutuses seisus. Need olid aastad, mil meil ei ilmunud trükist ühtki raamatut, vahel ilmus kaks raamatut, vahel - kaheksa... Nüüd tasapisi ajame end jalule: möödunud aastal laskis „Hudožestvennaja Literatura" välja viiekümne raamatu ringis ja ka kogutiraaž oli korralik.

Meie hoone, 18. sajandi villa korrashoidmiseks ja ülalpidamiseks on vaja eraldi rahasummasid, kusjuures selliseid, mida raamatute väljaandmisega tänapäeval ei teeni.

Kirjastuse unikaalset raamatukogu loodame päästa Ališer Usmanovi heategevusfondi abiga. Raamatute üllitamisel teeme koostööd Riikliku Kirjastuskomiteega. Meil on oma raamatukauplus, nüüd avasime veel suure mobiilse näitusmüügi kirjastuse õueaias. Me ei jäta vahele ühtki arvestatavat raamatunäitust."

* * *

„Olen väga liigutatud siin sellisest hulgast huvilistest. Ma ei põe suurusehullustust - kõige tähenduslikum on see, et esindan kirjastust „Hudožestvennaja Literatura", ülejäänul pole suuremat tähtsust, ei minu isiksusel ega minu kirjutistel.

Praegu ei kujuta meie kirjastus endast enam seda hiiglast, mis ta kunagi oli. Kuid see pole pelgalt kaubamärk, see on - parool. Kui lähed vahel mõne inimese juurde, siis tead, et sealt vaatab sulle vastu ikka „Hudožestvennaja Literatura" - üks, kaks, kolm raamatut on kindlasti. Ja kui näed seal Pegasuse embleemi maakera taustal, kohe tunned ära - omainimene!

Olin siin täpselt kakskümmend viis aastat tagasi, Tallinnas viibin teist korda elus. Esimene kord käisin aastal 1987, NSV Liidu Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehe asetäitjana, ja olin viimane, kes tõi siia Televisiooni- ja Raadiokomitee rändpunalipu, autasu teie Tele-Raadiokomiteele."

* * *

„Viimastel aastatel olen palju sõitnud mööda endisi liiduvabariike. Väga valus on paljutki näha. Kuid ajapikku tuled veel ühe tõe juurde - kõige parem aeg on see, mil oled ELUS. Kas oli parem, kas tuleb parem, seda me ei tea - paraku tuleb sisse elada uutesse elureaalidesse.

Omal ajal ilmus mul Iirimaal raamat ja ma esinesin Joyce'i majas. Esinemiseks valmistudes lugesin iiri kirjanikke: neil on selline suurepärane kirjanik Sean O'Faolain (võttis osa Iiri kodusõjast), kes on öelnud: „Liiga kauaaegne vanade haavade lakkumine on ohtlikum kui haavad ise." See, et lagunes tohutusuur riik - mis oli mitte kõige halvem ja mitte kõige ebaõiglasem riik maailmas -, see on valuline seniajani.

Kuid see, et ta kadus kaardilt eriliste vapustusteta ja kodusõjata, siin pole teenet religioonil ega juhtidel - see juhtus tänu rahva tervele mõistusele. Ja minu arvates on see eranditult raamatu teene. Raamatule oleme tänu võlgu, et me "lahutasime rahulikult". üksnes raamat oli see, mis jõudis kaugeima auulini, ainult raamat ühendas paljude aastakümnete jooksul paljude rahvaste esindajaid. Esmajoones klassika, lugemikud, vene ja maailma klassika. Me lugesime kõik neidsamu raamatuid, meid kasvatati ühesugustel humanistlikel eeskujudel.

Mul on tulnud välja anda kuusteist köidet Buninit. Unikaalne väljaanne, kus on jutustusi, mida kunagi polnud trükitud, lisaks mälestused. Nende seas prantsuse naiskirjaniku (aserbaidžaani päritoluga) Um el Bany meenutused, milles ära toodud üks kunagine vestlus Ivan Buniniga. Bunin ütles: kui poiss kasvab toas, mis on täis raamatuid, siis isegi kui ta ühtki neist ei loe, kasvab ta teistsuguseks, paremaks kui see, kes kasvab ilma raamatuteta. Ja kaheksakümne kolmandaks eluaastaks, kui Um-el Bany kirjutas oma mälestused, ta mõistis, et Buninil oli õigus.

Kirjandus on võimeline mõjutama nii lugeja hinge kui ka tema mõistust ja südant. Selline on tõelise klassikalise kirjanduse missioon.

Praegu ahistavad raamatut meedia ja religioon, püüdes inimest värvata igasuguste vahenditega. Ainult kirjandus ei värba. Ja isegi kui värbab, siis eranditult headuse rüppe. Pange tähele: kirjanik, kes oli sunnitud võitlema, jaheneb kirjutuslaua taha istudes maha, unustab võitlushasardi. Kõige idealistlikumad ja romantilisemad tšetšeeni mägilaste portreed on tulnud kahe suure vene kirjaniku sulest, kes võitlesid - ja tuliselt - nendesamade mägilaste vastu; pean silmas Lermontovi ja Tolstoid.

Veelgi enam, vene kirjanike kirjutatud palved, kuni Pasternakini, ei jää oma jõulisuselt alla klassikalisele palvele. Ja mis on piibel? See on ka kirjandus, suurepärane kirjandus. Erinevus religiooni ja kirjanduse vahel on lihtsalt selles, et religioon heidab inimese Jumala jalge ette, kirjandus aga püüab tõsta inimese Jumala silmade juurde, et ta nende patuste peale vaataks, ja ehk andestaks..."

Georgi Prjahhini vastuseid küsimustele

* Trükiraamat ei karda IT-konkurentsi, ta ei kao nimelt sellepärast, et kirjanduse aluseks on inimmõte ja sõna, aga mitte kandjad, millel need kirjanikult lugejale edasi antakse. Raamat kardab kõige enam vaesust. Pole vaja omavahel vastandada raamatut ja elektroonseid väljundeid, tuleb otsida nende koostööd.

Raamat muutub üha eksklusiivsemaks, tagasitulek tema juurde on ehk võimalik moe ja elitaarsuse kaudu. Põhimõttel: sind võib lugeda moodsaks, sest sa loed raamatuid. Minu lapselapsed ei saa kuvarilt pilku lahti, mul aga pole internetis isegi kodulehekülge.

Hiljuti otsustasin siiski paigutada mõne oma jutustuse saidile Prosa.ru. Ja olin väga imestunud, et viiekümne inimese ringis luges minu lugusid. On veidrikke, kes „avastavad" neid kell kaks öösel! Tablett unetuse vastu - olgu või nii, ainult et poleks ükskõiksust. Ja ka raamatuid on hakatud paremini ostma, kusjuures ilma täiendava reklaamita. Nii et ma mõtlen - kompuuter varsti „aitab raamatu välja", mitte ei hävita seda.

* Kõige suuremat ja kergemat raha saab teenida inimlikelt pahedelt. Dokumentaalkirjandus peab olema uuriv, aga mitte propagandistlik. Kui see propageerib natside heroilisust, siis on see ebamoraalne kirjandus.

* Suureks kirjanikuks pean Valentin Rasputinit. Hiinlased ostavad praegu meilt tema teoste väljaandmise õigust. Nemad väga hoolitsevad oma tulevase põlvkonna eest, et see ei oleks vaimselt vaesunud.

* Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes Mihhail Gorbatšovi materdavad - eriti need tagantjäreletargad. Sattusin kompartei keskkomiteesse Tele-Raadiokomitee esimehe asetäitja ametikohalt. Gorbatšovi ei tohi demoniseerida. Liikumine muutuste poole juba käis, seda oli vaja kas juhtida või sellele vastu seista. Gorbatšov, nii hästi kui halvasti, seda juhtis. Tema ajal oli võim riigis rahvale kõige lähemal, väljasirutatud käe ulatuses. Praegu te Keskkomitee endisele hoonele ligi ei pääse. Intelligentsi jaoks oli perestroika õnnelik aeg.

* Gorbatšoviga suhtlen ka praegu. Pärast abikaasa surma on ta jäänud üksi. Kuigi ei tea täpselt, ehk on tal keegi silmapiiril, räägitakse, et meesterahval ei kõlbavat üksi jääda?.. Kuid siiani on ta minu arust üksinda. Ja see üksindus paistab isegi suurenevat. Oma 80. sünnipäeval ta ütles: „Mulle tundub, Georgi, et ma olen oma elu Maa peal ära elanud, praegu elaks nagu kellegi teise eest." Gorbatšov on väga kõrge moraaliga inimene.

* Kirjastuse plaanid? Olen valmis andma Eestisse ja Lätti „Hudožestvennaja Literatura" raamatuid rändnäituse-müügi korras.

[Portreealune tekst:]

Georgi Prjahhin on lõpetanud Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna. Töötas 12 aastat Komsomolskaja Pravdas peatoimetaja asetäitja ametikohani. Perestroika ajal kutsuti tööle NLKP Keskkomiteesse. Oli Mihhail Gorbatšovi konsultandiks ja töötas tema referendina, kui Gorbatšov oli president. Aastal 1991 oli Ajakirjade ja Ajalehtede Liidu Voskresenije eesotsas. Kirjastus Hudožestvennaja Literatura, mida ta praegu juhib, laseb aastas välja 50 raamatu ringis. Enamasti on need väljaanded mõeldud hea maitsega lugejale, inimesele, kes otsib elu mõtet ja oma kohta selles. Praegu on kirjastamisel 60-köiteline sari „SRÜ maade kirjanduse raamatukogu", millest pool on juba ilmunud.

Georgi Prjahhin soovib tutvustada vene lugejale ka Baltimaade literaatide teoseid.

ANNE RATMAN, ajakirjanik

Jaga |