Meil, sundüürnikel, ei vedanud

Vaike Kiviselg,      18. detsember 2002


Härra Bennol, kelle kurvast saatusest 4. dtsembri Kesknädal kirjutas, ei vedanud, sest ta sattus elama tagastatavas majas. Samuti ei vedanud perekond Treimannidel. Kuueliikmelisel perekonnal Pärnus A. Adamsoni majas nr 1. Just sellise vastuse, et teil ei vedanud, said nad linnaametnikult, kelle poole naad pöördusid raske probleemi lahendamiseks. Perekond koos vanaisaga andsid ära kaks väikest korterit lahkuläinud perekonnale, saades nii avarad elamistingimused oma perele, kus kasvasid juba kolm tütart - Triin, Liis ja Lii. Tol ajal ei näinud keegi kurja undki, et tuleb valitsus ja pühib suure luuaga oma püsielanikud nelja tuule poole. Tegidki platsi puhtaks, ka üürnikest.
Pärnu ametnikul oli õigus - meil ei vedanud. Kuid julgen väita, et Eesti riigil ometi vedas, sest tüdrukud on tuntud oma tublidusega juba vabariigi ulatuses. Mingil määral seadus nagu kaitseb sundüürnikke, kuid seda vaid paberil. Elada korteris, kus uus omanik ei tunnista mingit inimlikkust, on väga raske.
Ajakirjanduse veergudel on väga palju sundüürnike traagilisest olukorrast räägitud. Nüüd tahaks kuulda, kuidas kaksikliit kavatseb härra Laari poolt kokku keeratud segadust ja ülekohut heastama hakata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)