Lasnamäe on olnud filmikunstile paljupakkuv võtteplats

Ettekannete ja paneeli peateema oli „Filmi lõhn“. Täiendavalt võikski selle teema kohta lugeda 22. märtsil „Kesknädalas“ ilmunud lõhnavate filmide meistrile Michael Hanekele pühendatud juubeliartiklit. Austria filmirežissööri linateoste kaudu järeldan, et mida nüanseeritumalt antakse erinevate väljendusvahenditega edasi meelierutavaid aistinguid, võidakse jõuda isegi publikus lõhnatundmise esilekutsumiseni. Filmikooli kinosaalis lugusid kuulates sain kinnitust, et tänavu 75-aastaseks saanud režissööri ajaloofilm „Valge pael“ kuulub kindlasti maailma lõhnafilmide paremikku.

Aasta parimaks ETV saatejuhiks tunnistatud Joonas Hellermaa – „Plekktrummi“ stuudiokülaliste usutleja – oli filmitegijate temaatilise ürituse moderaator. On tähelepanuväärne, et Joonas on Lasnamäe Üldgümnaasiumi vilistlane. Samast Lasnamäe koolist on tulnud veel telemehed Sven Soiver ja Tanel Talve. Gümnaasiumist on pärit ka filmioperaator Rasmus Puksmann, kes on tõsielufilmidel üks meeldejäävamate visuaalide loojaid.

Vanema põlve režissöör Sulev Keedus meenutas tudengitele oma esimest filmikogemust. Nooruses olnud kirg filmirežissööriks saamise vastu nii suur, et ta rõõmuga nõustus Grigori Kromanovi filmi „Briljandid proletariaadi diktatuurile“ tegemisel olema kõige madalama astme assistent. Filmivõtetel nägi ta esimest korda ja kaugelt tolle aja Eesti parimat operaatorit ning hilisemat režissööri ja õpetajat professor Jüri Sillartit.

Keeduse filmilõhna-aisting pärineb just tollest filmist. Ta meenutas: Kromanov leidis linnatänava liiga steriilse ja elutu olevat ning nõudis kiiresti sinna hobusesõnniku-hunnikuid. Noor assistent saigi austava kohustuse tänavale „elu sisse puhuda“. Hobusesõnnikuhais ollagi tal siiani mängufilmi kirkaim lõhnakogemus.

Filmisemiootika spetsialist Katre Pärn keskendus aja mitmekihilisusele filmiuniversumis. „Filmi eripära on nähtud ühelt poolt võimaluses taasluua maailma ajalisust algupäralisemalt, kui seda saavad teha teised kunstid, teisalt võimaluses luua uut, kinematograafilist ajalisust, ajalisi Gestalte ja ajakogemuse viise, mis ei oleks väljaspool filmikunsti võimalik,“ kommenteeris Tartu Ülikooli teadlane. Oma ettekandes uuris Pärn, kuidas need erinevad kihid filmi ajalisust mõjutavad, selles osalevad ja väljenduvad.

Foto „aega“ arvatakse minevikuks, sest jäädvustatud on kadunud „ajahetk“. Filmilindil olev pilt on sisuliselt samuti foto, kuid piltide järjestikulises liikumises moodustuvad „elavad pildid“, ja seepärast arvatakse filmiaega olevikuks. Et filmi olevikulisust rõhutada, kirjutatakse filmistsenaarium alati olevikus. Ajaleheartikkel aga kirjutatakse alati minevikuvormis.

Stsenaarium on filmiloomise alusprojekt meeskonnale, nagu näidendi tekst on aluseks draamalavastusele või libreto balletile. Nendes kirjanduslikes algtekstides on huvitavad seosed ja samas totaalsed erinevused. Olles teatri- ja filmikunstnikuna lugenud sadu näidendeid ja filmistsenaariume, saan teha alusmaterjalide erinevuse kohta kokkuvõtva järelduse. Kui näidendis  näitlejate dialoog kordab sama mõtet erinevas sõnastuses kolm-neli korda, siis filmikunstis vaid korra. Publikuni jõudmiseks  vajab lavaruum näitleja sõnumi võimendamist. Rikka väljendusvahendite koosluse ja mitmekihilisusega „elavate piltide“ kunst aga mitte. Ettekannetest tulid teatri- ja filmikunsti erinevused ning sarnasused selgelt esile.

5. aprillil tähistas „Kesknädal“ Aki Kaurismäki 60. sünnipäeva. Seminaril rääkis filmi tuumikkolmiku – režissöör, operaator, kunstnik – koostööst Kaurismäki lavastuskunstnik Markku Pätilä.

Filmikunstniku üheks silmaks on operaator. Vaataja tajub kunstniku loovust operaatori pildikvaliteedi läbi. Kaameramees juhendab võtteplatsil valguskunstnike loodud  režiid. Üllatav oli vaadata Pätilä esitletud Aki Kaurismäki enda ideede selgitusvisandeid kunstnikule ja operaatorile suurel ekraanil; mõnes visandis olid paika pandud ka valgusesuunad. Mulle meenusid kunstniku eriharidusega Federico Fellini kaadrikompositsioonide visandid ja nägemused filmitegelaste tüpaažidest.

Millised võiksid olla Eesti lõhnafilmid? Kirjanik ja dramaturg Mati Unt oli huvitav looja. Alati otsis ta kirjutamiseks ainest elust enesest. Kui hakati ehitama Lasnamäe elamurajooni, kolis see rahutu hing Mustamäelt Lasnamäele. Tühermaale kerkiva betoonlinna uusrajoon sünnitas romaani „Sügisball“, mille ainetel viisteist aastat tagasi lavastas tunnustatud režissöör Veiko Õunpuu mängufilmi.

Tundub, et Lasnamäe on olnud filmikunstile paljupakkuv võtteplats. Minu kolmekümne aasta tagune Lasnamäel filmitud režissööridebüüt „Ringhoov“ on siiani tähelepanu äratanud. Paljud peavad seda lühimängufilmi urbaniseerunud kivilinnast lõhnafilmiks.

Marina Kivirandi ja Robi Uppini dokumentaalfilmi „Mängur“ lummuslikud kaadrid kivilinnast. Lasnamäe tüüpkorterite akendest kumavad telepildi võbelevad valgused. Nähtamatud olevused on kõik ühtviisi massimeelelahutuse sõltlased. Inimisendipuuride ühisbarakki valgustab hubaselt kollaka kodusoojusega üksik valguspost tänaval. Kuuekümnendate eksistentsialistlik valtonlik kujund. Pikk kaader ja muusika jutustab lugu edasi. Pinge kasvab. Sensuaalselt imav ohutunne, et kohe-kohe lendavad võbelevatest akendest klaaskildude pursetega kaadrisse arvutimängude stamm-tegelased ning asuvad pealetungile elupuud kaitsvate tuleinglitega.

Võib-olla „Mängur“ ongi Eesti parim lõhnav film, kus meie aja kangelane reljeefselt esile on toodud?

Seda lugu kirjutades tekkis uitmõte, et sügisel võiks „Kesknädala“ eestvõtmisel ja linnaosavalitsusega koostöös korraldada lasnamäelastele kultuuriüritusi – Lasnamäe elukeskkonnast inspireeritud autorifilmide õhtuid. Kindlasti on erinevate põlvkondade filmiloojad nõus ka publikuga kohtuma ja rahvale pajatama oma lugude sündimisest ning filmikunsti-ideaalidest diskussioone arendama. Loome ju filme oma rahvale!

TÕNU VIRVE,

televisiooni- ja teatrikunstnik ning filmimees

Jaga |