Kirikust ja ausammastest

ANTS KULL,      06. veebruar 2008


Meie esivanemad teadsid, millal kirikusse minna. Suurte pühade ajal võeti kaasa ka lapsed ja lapselapsed. Nõukaajal seisis kirik ja usk põlu all, aga jõululaupäeval ja vana-aasta õhtul oli kirikulisi palju. Nende seas leidus neidki, kes kirjutasid üles kooliõdede ja -vendade või kursusekaaslaste nimesid, et need „vastavasse asutusse" teada anda. Kurjad keeled sosistavad, et mõningad üleskirjutajad olla EV-s päris kõrgetel kohtadel. Mida „pahade kirikuskäijatega" hiljem ette võeti, ma ei tea. Küll aga olen kuulnud sosinat sellest, et üks keskkoolilõpetaja olla küpsustunnistusest ilma jäetud, sest tema lõpukirjandis olnud umbes selline lause: "Töö tegi ahvist inimese, aga nüüd võib töö inimesest hobuse teha."

Vanasti käisid koguduse liikmed ja nende kodakondsed ikka kodupaiga kirikus. Uute tavade järgi raadio ja TV reklaamivad jõulu- ja aastalõpu-jumalateenistusi kui diskoõhtuid – et selles ja tolles kirikus on parem jutt ja peenem publik.

Läksin nüüd ka kodulähedasse kirikusse – ehk kohtab mõnda vana tuttavat. Nii oligi. Kirikust tulles seadsime sammud trollipeatuse poole – õnneks või õnnetuseks asub see Tõnismäel. Üks vestluskaaslane tundis muret, et plats peatuse kõrval on maksumaksja ränga raha eest väga kenasti korrastatud, kuid karta on, et varsti võib siia kerkida mõni pilvelõhkuja. Teine tuttav aga ütles, et esivanemad pidasid lugu tarkusest „üheksa korda mõõda, üks kord lõika", aga meie valitsustel on 16 aasta jooksul välja tulnud „nagu alati". Ka Tõnismäe suur tsirkuseetendus, millest teles iga päev räägitakse kui valitsuse heateost: lõppvaatuseks toodi massistseeni politseinikud ning et tsirkust ikkagi ei tehta lageda taeva all, pandi lõpetuseks ka telk üles. Pronksmehe teisaldamisel võeti aga õppust Lihulas tehtud veast. Tõnismäelt viidi sammas ära hommikuvaikuses, kui inimesi on vähe liikvel, Lihulas aga jäädi õhtul omaenda rahvaga kimpu.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)