Ärge võtke meilt noori vaid julgustage neid!

Malle Plaks,      28. mai 2003


Mind ajab vihale poliitikute üleskutsed, kus nad noori maalt linna elama meelitavad. Mart Laar oma laastava põllumajanduspoliitikaga tegi juba niigi maaelanikele karuteene. Nüüd meelitatakse noori linna, kus nad tulutult tööd otsivad samal ajal kui maal maad harimist ootavad.
Olen sündinud 1937.aastal Tudulinna vallas talupidaja perekonnas. 1949.a. oli küüditamine ja peale selle tulid kolhoosid. Meilt võeti kolhoosi kolm lehma, endile jäi vaid üks . Kolhoosi karja läks ka hobune.
Kolhoosi asutamiskoosolekul küsisid talutaadid isalt, et mis pealinnas ka uudist, tulid ju sealt. Isa ütles, et igal pool pandi isakese pilte ülesse. Üks ingerisoomlane läks ja kaebas, nagu oleks isa öelnud poodi üles…
Selle tagajärel arreteeriti isa 1950.a. jaanuaris kui kahtlane element, saades karistuseks 25+5 aastat. Kuu aega hiljem tehti meie kodus haarang. Nimelt varjas meil end minu vend ja naabripoiss. Jällegi leidus kaebaja ja nad lasti meie oma karjamaa peal maha.Ema, mina ja minust 16 aastat vanem õde arreteeriti. Meid kõiki peksti, olgugi, et mina olin siis vaid 13-aastane. Siis viidi meid Jõhvi, kus magasime emaga öö põrandal. Õde pandi kohe vanglasse, mina pidin kabinettidesse puid tassima. Järgmisel päeval viidi ka ema vanglasse. Mind lasti nädala aja pärast koju, kus oli selle aja jooksul tehtud täielik laastamistöö. Alles oli jäetud vaid lehm ja siga. Kuni kevadeni oli mul abiks üks kurttumm naisterahvas, kes loomi talitas seni, kuni koolis olin. Isa, ema ja õde olid kaks aastat Patarei vanglas eeluurimisel ja siis viidi isa Vasalemma ja ema Narva laagrisse, õde saadeti Põhja-Kasahstani asumisele. Ema vabastati Satalini surmapäeval - 4.märtsil 1953, õele anti amnestiat 3.juunil 1953 ja isale 28.dets.1954. Kogu selle aja elatasin ma ennast ise. Suvel tegin kolhoosis tööd ja talvel käisin koolis. Pidasin lehma, siga ja kanu, lootuses, et kui teised tagasi tulevad, on neil kodu, kuhu tulla. Arvate, et mul oli kergem elu kui represseeritutel? Oleksin ma sellises olukorras linnas ellu jäänud? Ei oleks. Olen kindel, et pidasin vastu tänu maainimese jonnile ja tahtele midagi ära teha. Eesti rahvas on iidsetest aegadest maapidaja rahvas olnud ja selleks ta ka jääb. Kurb on vaadata, kuidas praegusel ajal noored linna paevad, kus tulutult tööd otsivad. Põllud maal jäävad aga sööti ja maaelu soiku. See on vale poliitika, mida te ajate. Loodan, et uus valitsus maaelu probleemidele rohkem tähelepanu osutab.Ei tasu noori linna meelitada, parem andke neile võimalus maal elu arendada, toetage ja julgustage neid! Järjest rohke süveneb minus veendumus, et kui Arnold Rüütel oleks juba esimesel katsel presidendiks saanud, oleks elu maal tunduvalt paremal järjel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)