Koprahaldja sõnum

Pean hinge kinni – kui ta nüüd alla kukub... Aga ei kuku, hüppab ise jälle otse koera ette, siis aga teeb äkilise haagi, ja juba ongi vees, sukeldub. Enam me teda ei näe. Unustamatu kohtumine!

Kohtumised

Sellistel kohtumistel loomadega, olgu need mets- või koduloomad, tajub neid kõiki ühendavat  positiivsust, lapselikkust, loomulikkust. Tunnen rahu ja rõõmu,  suisa armastustunnet, nagu kohtumisel väikese, isepäise, hea haldjaga.

Kust tuleb inimestel soov  (harjumus?) loomi põlata, vihata, isegi armukadetseda, iga hinna eest  kuidagi "ära kasutada", alistada, süüdistada selles, mida vaid inimeselt võiks nõuda?

Olen minagi vahel tundnud hirmu ja hirmusegust vihagi, kui ei oska olukorda lahendada, aga viha  jääb vaid sellesse hetkesse. Iialgi ei muutu see vihkamiseks...

Usun, mul on palju mõtte- ja tundekaaslasi. Aga kardan, et veel rohkem on vastaseid.

Raadiole kirjutas vanem mees ja küsis: kuidas tarvitada kobraste liha ja nahku, sest ega jahimehed neid peale tapmist ometi maha mata? Jahimeesteseltsi vastuses mainiti kõigepealt, et jahimehed kütivad, mitte ei tapa. Selgitati kopraliha ja -naha kasutusvõimalusi ning ka ka seda, et kopraid on lubatud  raudadega püüda (praegu ainsa loomana Eestis) ja, et raudadesse satub "paratamatult" ka teisi elukaid. See tähendas: pange aga raudu julgesti!

Sõna jõud

Püünisrauad lõikavad lihased nagu vikatiga läbi ja lömastavad luud. Loom piinleb valudes ja ahastuses päevi, oodates jahimeest, kes ta nahastab. Kui mõni teine kiskja ette ei jõua või kui kullid surnuks ei noki. On juhtunud, et rebased närivad meeletuna läbi oma kõõlused ja põgenevad, jättes käpa raudade vahele. Vahel, hullununa närivad läbi terve jala... Rauad sobivad eetilises mõttes rohkem kiviaega kui 21. sajandisse.

Hakkasin mõtlema: miks see nii on, et mõnel tekitab kopra nägemine hea meeleolu ja rahutunde, teises aga vastupandamatu himu nahkade ja liha järele, kolmandas aga küttimishimu? Võib-olla on asi keelekasutuses? On ju sõna see, mis ära nimetab teo ja sellega kaasneva tegelikkuse – annab hinnangu. Kas tuleb see sellest, et me ei kasuta sõnu õigesti? Just sõna annab võimaluse sisemiseks enesepettuseks, ka ümbritsevate ärapetmiseks. Kas sõna annab ka võimaluse tegelikkuse talumiseks? Sõna peegeldab vaid ühe poole hinnanguid, tundeid ja huve.

Sõna küttima toob meelde pildikese operetist, lõbusa joomalaulu, veini, lõkkesoojuse, julged mehed, ilusad kasukad, mõnususe, lõbu ja sellega kaasneva turvatunde. Seniks kui ei olda ise kütitavad. Nimetades aga tegu tapmiseks, mis see ju tegelikult ongi, lisades raudadega tapmise, poolelusalt nahastamise (nt  karusloomafarmides), saame mõiste – julm, piinav, räige mõrv. Aga loomi ju ei mõrvata? Loomi lihtsalt tapetakse!

Oleme harjunud kuulma, et arvukuse piiramiseks on see vajalik ja kasulik. Kasulik kellele? Tegelikult reguleerib loodus end ise. Inimese osaks peaks jääma vaid vähemdrastiliste kaitsevahendite väljamõtlemine vajaliku territooriumi kaitseks.

Jahikirg

Kobras toodi Eestisse, nagu teisedki võõrliigid, keda nüüd välja püütakse, näiteks ameerika naarits Hiiumaal (raudadega püük!), kährik jne. Jääb mulje, nagu oleks see sündinud suurest "loodusearmastusest" või teadmatusest.

Teati vägagi hästi, et kobras sigineb jõudsasti – just seepärast toodigi, et oleks keda küttida. See andis õigustuse ja raha  igasugustele ametkonnategelastele. Jahimehelõbu on tasuv: jahiturism, nahkade ja kõikvõimaliku varustuse hankimine, mida riik ohtralt rahastab. Eriti kasulik on tutvuste soetamine nn vennaskonna piires. Õigustus ka jahikire rahuldamiseks, sest vaevalt küll, et "missioonitundest" keegi ennast säärastele kannatustele allutab – tappa ja taga ajada!

Keegi jahimees on meediakommentaaris tunnistanud, miks pannakse jahimeestele süüks tapakirge. See olevat ju looduses nii loomulik! Vaadake, kuidas kassile meeldib hiirega mängida, teda piinata ja murda! No comments.

Saan aru, et jahikirg on psühholoogiliste või füsioloogiliste pingete, loomupärase agressiivsuse maandamise võimalus, samasugune nagu ekstreemsport, ekstreemsed kutsealad, hasartmängud, seks oma variatsioonidega.

Kas inimeseks olemine ei nõua  inimeselt tema enese arvates midagi enamat, kui enese vaimset-emotsionaalset asetamist kassi tasemele, et õigustada oma mõnusid ja kirgi, mitte soovides otsida neile alternatiive, mis teistele olenditele vähem kannatust tooksid?

Inimese tehislik toiduahel

Väited  kahjudest, mida loomad ja linnud tekitavad, on dogmaatilised. Eks maksta laglede rikutud põldude eest Euroopa Liidu taskust. Kajakatele, hüljestele, huntidele, põtradele jne võib külge kleepida silte kahjude kohta, mida nad teevad ja mida nad ei tee. Kiskjate arvukust piirates saavutatakse rohusööjate suurem levik, kes jälle omakorda kahju tekitavad, mis annab võimaluse taas küttida.

Igal pool jäävad nii mets- kui ka koduloomad oma loomulike eluavaldustega, oma vajadustega, soovide ja eripäraga jalgu Homo sapiens'ile. Samas ei käitu inimene oma toiduvarudega sugugi arukalt .  Vabaturu majandusruumis pidevalt toimuva ületootmise tagajärg on ületoodetu hävitamine, et hinnad ei langeks alla kokkulepitud piiri!

Alati peab olema süüdlane, ja väiketootjate silmis jäävad selleks loomad, kuigi suurtootmine  ajab pankrotti väiketootja, kes sellest pääsemiseks veelgi rohkem püüab (näit kala).

Loomad ei saa paraku oma levialalt kuhugi mujale minna, nad ei saa ka välja mõelda uusi toiduaineid, nagu inimene seda suudab. Seepärast peavad nad surema.

Inimeseks olemise vastutus

Vaadeldakse liigi arvukust ja säilivust. Kas me üldse teadvustame endale, et liik koosneb üksikutest elusolenditest, kellest igaüks, just nagu meiegi, tunneb valu, ahastust, on  õnnetu või rõõmus, mänguline, loov. Igaüks eraldi, omas väikeses maailmas, vajab armastust ja rõõmu, vajab elamisrahu. Kes veel, kui mitte inimeseks sündinu, peaks seda suutma ja tahtma mõista ning arvestada. Aga ta ei tahagi teisiti, sest mõtte- ja tundelaiskus laseb libiseda emotsionaalsesse mandumisse, mis paratamatult kandub inimestevahelistele suhetele ning sealt edasi kogu keskkonda, milles elame, mida loome...

Tehnika areng ei päästa inimsugu, kui sellega ei kaasne emotsionaalset intelligentsust. Ja kas peakski?...

Eestis on paaris kohas kasutatud kobraste poolt üleujutatud alasid esmase veepuhastina. Koprad elavad  seal rõõmsasti edasi.

Meil on palju solgise veega varustatud majapidamisi. Ehk on just kobras appi saadetud, et mingit uut mõttesuunda avada?

Metsad muutuvad järjest hõredamaks. Maanteelt ei ole seda näha, sest lagedad algavad paarikümne meetri kauguselt. Raskeveokite roomikud on mõnes paigas  lõhkunud sitkesse mudasse peaaegu meetrisügavused rööpad, peale on langetatud peenikesed tüved, jämedad oksad, lömastatud põõsad. Risuhunnikud ja augud takistavad loomadel jooksmist ja kõndimist, alusmets on hävinud ja pole enam peitumisvõimalusi. Isegi metsas on elupaigad kõlbmatuks muudetud!

Raiskame ja lagastame, aga teistele ka ei anna

Missugune meeletu raiskamine: tüved raiutakse kütteks või lähevad  paberivabrikusse (et trükkida mõttetut reklaami ja dogmaatilist loba), ning vaene Maali peab, hambad ristis, oma pensionipennidest ostma kallist pliidialust! Samal ajal metsades vedelevad ometi poolemeetrised käsivarrejämeduste okste kihid tulekahju ootamas! (Raie toimub ka lindude ja väikeloomade pesitsusajal.)

Kui selline meeletu lagastamine juba niikuinii käib, miks ei tohi kobras siis seda paari sihivahet üle ujutada ja maastikku sel viisil natuke põnevamaks muuta? Talle see ikkagi eluküsimus.

Kui õpiksime loomade tegevust positiivses mõttes kasutama, kasvõi vaid võimalusena nendega suhelda, selle asemel, et aina hävitada ja hävitamist õigustada. Kui oleksime leplikumad oma huvide ja vajaduste (või oletatavate vajaduste) kaitsmisel. Mitte nii krampis ja paindumatud, agressiivsed, mahatrampivad. Kui hoiaksime kokku palju energiat, annaksime endale võimaluse tunnetada ja näha  ilusat ja helget.

Meie otsesed kahjud ja oletatavad kasud ei tohiks silmapiiri varjutada, et me ei kultiveeriks hingelist väiklust nii üksikindiviidi kui terve "kultuuri" tasandil. Siis ehk suudaksime vaadata maailma värske ja heatahtliku pilguga, lahendada tekkinud olukordi loovalt – kõikjal kõigiga arvestades, mitte aga põhimõttel "Löö ja raiu!".

MARGA TIITUS, teisitimõtleja

Jaga |