Kes kontrollib õiguskaitset

See on üks väheseid juhtumeid, kus seadusesse kirjutatu on otseses vastuolus põhiseadusega. Täna räägitakse sellest, et kohtunikel on palju tööd, et nad ei jõua asjadesse süveneda ning et palju otstarbekam oleks, kui jälitustegevuse loa annaks prokurör. Pole aga ühtegi põhjendust, miks prokurör saab kiiresti loa anda, aga kohtunik mitte.

Uurimisorganid laiendavad jälitustegevust

Viimastel aastatel on uurimisorganid väga selgelt laiendanud oma jälitustegevust. Siin on mitu põhjust. Üks on puht objektiivne - lihtsalt maailm on muutunud ja palju suhtlust on kolinud üle uute sidevahendite peale. Teine pool on see, et järjest madalam on künnis, mis on vajalik, et jälitustegevust alustada. Lihtsam on ju alustada jälitustegevust, kui kasutada traditsioonilisi uurimisvõtteid. Ja nii hakatakse kohe jälitustegevuse kaudu kergekäeliselt tõendeid koguma näiteks telefone pealt kuulama. See on muutunud nii massiliseks, et arvatavasti aasta jooksul kuulatakse pealt sadade tuhandete inimeste telefonikõnesid, ja selleks ei ole vaja sisuliselt luba.

Üsna lihtsaks on läinud ka kohtunikelt jälitustegevuse loa saamine. Seda näitab seegi, et esitatud taotlustest jääb rahuldamata üsna väike protsent. Halduskohtunik peaks enne loa saamist põhjalikult süvenema materjalidesse, aga kohtute suure koormuse tõttu seda tal aega teha ei ole, ning ta pigem annab jälitustegevuseks loa. See meenutab Nõukogude aegu: „Andke inimene, küll me paragrahvi leiame!"

Viimase kahe valimiseelse perioodi jooksul kasutati üsna tõhusalt jälitustegevust paljude poliitikute ja parteide vastu. Selle tagajärjel on lakanud olemast Rahvaliit. Keskerakonna vastu on huvi tuntud palju aastaid. Viimaste näidetena võiks nimetada ulatuslikku jälitustegevust enne kohalikke valimisi Pärnu linnapea vastu (teame, millega see protsess lõppes - täieliku õigeksmõistmisega).

Kirikuskandaal ja Kaitsepolitseiamet

Loomulikult on selles nimekirjas 2010. aasta detsembris lahvatanud nn kirikuskandaal, kus keskset rolli mängis Kaitsepolitseiamet. Selle episoodi võib kirjutada „kuldsete tähtedega" ühe Euroopa ääremaal asuva väikeriigi julgeolekuteenistuse ajalukku. Esmakordselt kasutas võimulolev koalitsioon opositsiooni mahasurumiseks ja valimiste peateemast kõrvalejuhtimiseks kaitsepolitseid.

Vaatamata suurtele jõupingutustele ja ressursi kulutamisele vajus aga suurejooneliselt kavandatud politseioperatsioon sisinal kokku. Selline riigipoolne tegevus külvas hulgaliselt ebakindlust tavainimeste hulgas, sest nagu alati, võimendas seda paljukordseks ka ajakirjandus. Kaitsepolitsei ei varjanud pärast juhtumi lõppu, et oli jälitanud Eesti tipp-poliitikuid, vaid teatas küüniliselt, et seda tehti juba ammu. Edaspidi peab arvestama sellega, et „suur vend" jälgib sind nii päeval kui ka öösel. Kuid samas ei saa liiga palju muretseda, sest siis võib jääda oma töö tegemata.

Leedu oskas julgeolekustruktuure ohjeldada

Kuidagi peab sellise ohjeldamatu tegevuse saama tsiviilkontrolli alla. Ehk keegi peab hakkama teostama kontrolli ohjeldamatu jälitustegevuse üle. Olukorda, kus riigi julgeolekuorganid sekkuvad sisepoliitikasse, täheldati ka Leedus aastatel 2007-2009. Õnneks Leedu parlament reageeris adekvaatselt - julgeolekustruktuuridest vallandati inimesed, kes ei allunud tsiviilkontrollile, vaid ajasid riigi julgeoleku sildi all omaenese poliitikat.

Liigagi loiult on tegutsenud meie parlament, sealhulgas ka Keskerakonna saadikud. Järjepanu on võetud vastu seadusi, mis, pehmelt öeldes, puudutavad meist igaüht, võttes järjest vähemaks meile põhiseadusega antud vabadusi ja viies riigi üha rohkem sisemise ebakindluse, julgeolekupuuduse ja riigi julgeolekuorganite devalveerimise suunas.

Riigikogu Kapo komisjon nõrk

Järelevalvet jälitustoimingu seaduslikkuse ja põhjendatuse üle teostab meil Riigikogu vastav komisjon. Kahjuks peab nentima, et see komisjon kahtlemata ei jõua teostada kontrolli jälitustoimingute seaduslikkuse üle. Jälitustoimingute hulk on lihtsalt nii massiliselt kasvanud.

Juba 1997. aastal kurtis endine poliitvang Enn Tarto Riigikogu ees esinedes Kapo komisjoni töö kohta järgmist: „Kõik on läinud isevoolu teed. Mingisugune vestlus Kaitsepolitsei peadirektoriga on, kus ta ise räägib meile niipalju, kui ta tahab ja mida tahab. See ei ole mingi tõsine kontroll. Nii et kui riigisaladuste seaduses tahetakse veel midagi teha, siis tuleb kontroll eriteenistuste üle kõigepealt paika panna."

See oli üle 14 aasta tagasi, aga muutunud pole õiguskaitseorganite tsiviilkontrolli osas midagi. Asi on veelgi hullem. Kui Kapo komisjonile tundus, et liialt palju kuulatakse telefone pealt, ja hakati välja nõudma logifaile, need haihtusid. Komisjonil peab elektroonilise side seadusest tulenevalt olema võimalik kontrollida pealtkuulamiste aega ja arvu ning pealtkuulatud inimeste arvu ja võrrelda seda Riigiprokuratuuris hoitavate andmetega jälituslubade kohta. Riik antud juhul sülitas komisjoni nõudmistele kontrollida logifaile, need lihtsalt kadusid. Prokuratuur algatas kriminaalmenetluse, aga kedagi selles küsimuses vastutusele pole võetud.

Norman Aas: seadust ei ole vaja

2010. aastal esitati Riigikogusse nn prokuratuuri üle tsiviilkontrolli taastamise eelnõu. Mispeale peaprokurör Norman Aas teatas küüniliselt, et seda vaja ei ole - prokuratuuris on kõik korras ja kontrolli all. Kuigi eelnõus viidati sellele, et inimesi hoitakse mõttetult kaua vahi all ja uurimisandmeid pidevalt lekitatakse meediasse.

Kui me tsiviilkontrolliga kohe tegelema ei hakka, võib hiljem juba hilja olla. Siit on üks samm diktatuurini. Enne viimaseid Riigikogu valimisi oli seda hõngu juba õhus tunda.

Mulle tundub, et pandi proovile ühiskonna taluvuse piir - kui kaugele võib vaikiva ajastu kehtestamisega tänapäeval minna.

KALLE KLANDORF, Keskerakonna aukohtu esimees

[esiletõsted]

Viimase kahe valimiseelse perioodi jooksul kasutati tõhusalt jälitustegevust paljude poliitikute ja parteide vastu. Selle tagajärjel lakkas olemast Rahvaliit. Keskerakonna vastu on huvi tuntud palju aastaid.

Kui me tsiviilkontrolliga kohe tegelema ei hakka, võib hiljem juba hilja olla. Siit on üks samm diktatuurini.

Jaga |