Parteitu kõla muutunud

TIINA TAMMAN,      17. aprill 2002


"Parteitu" on vaid üks näide sõnadest, mille tähendus ei ole enam sama mis 10 aastat tagasi. Vene ajal tähendas see inimest, kes ei olnud Kommunistlikus Parteis - seega oli see positiivne sõna. Nüüd aga tähendab see inimest, kes pole üheski parteis, ja seda pole enam niisama lihtne tõlgendada.
Ajal, mil meediast jääb mulje, et erakonnad on olulised hea töökoha ja -tasu leidmisel, peaksid justnagu kõik ihaldama erakonnastuda. Samas on neid, kes teatud uhkusega teatavad, et nad on parteitud, kasutades just sedasama veneaegset sõna. Miks ei ole meil siis tekkinud uut sõna, kui erakonda mittekuulumine iseseisvas Eestis on ka nagu uhkuse asi?
Aga võib-olla oleks olulisemgi küsida, miks inimesed praegusel iseseisval ajal üldse parteisse astuvad. Kas nad isegi teavad või sellele m?tlevad? Minu käest on vaid ühes intervjuus küsitud, miks ma seda tegin. Samas pole Keskerakond ise seda küsimust mulle esitanud. Küllap aitas minu kinnitusest, et soostun erakonna programmiga, ent see on passiivne lähenemine.
Erakond peaks ju tahtma igast liikmest maksimaalset kasu saada. Seda saab vaid dialoogi vahendusel, dialoogi pole aga tekkinud. Ma pole kuulnud, et ükski teinegi Eesti erakond arendaks aktiivset dialoogi liikmetega. Parteiliikmelisus on Eestis umbes nii nagu vanal vene ajal ikka veel asi, mida ei saa (v?i ei tohi?) arutada, eriti just parteikaaslaste seas.
Mida sel juhul parteid oma liikmetelt üldse ootavad? Hiljutisest nimekirjade avaldamisest selgub, et alati isegi mitte liikmemaksu. Ent mulle teada olevatel andmetel on vaid ühel parteil, Res Publical, ametis laekur. Nii et kellele maksta liikmemaksu? Isiklikest kogemustest võin öelda, et ega liikmemaksu maksmine niisama lihtne polegi.
Kummaline on suhtumine parteilisusse nii poliitikas kui ka ajakirjanduses. Poliitik võib kõrgele kohale astudes oma parteilisuse lihtsalt peatada - kraani kinni keerata, justnagu polekski see seotud tugevate isiklike veendumuste ja vaadetega.
Ja m?nes ajalehetoimetuses arvatakse, et vaid parteitu ajakirjanik on v?imeline maailma-v?i Eesti sündmusi erapooletult kajastama. Nagu ma aru saan, on Eestis ajalehti, mis lausa keelavad ajakirjaniku parteilisuse.
Pean siinkohal nimetama, et Inglismaal ei tunne küll keegi huvi ajakirjaniku parteilisuse vastu - tema töö kvaliteeti hinnatakse professionaalsuse järgi. Professionaalist taimetoitlane peab olema võimeline kirjutama lihatööstuse probleemidest, homoseksualist tavapärasest perekonnaelust ja leiborist konservatiivide edukast kampaaniast. Miks mitte Eestis?
Aga ei, Eestis laieneb nõiajaht nüüd isegi prokuratuuri töömaile, justnagu poleks prokuratuuril muidu küllalt tööd. On ju lausa koletu, et liikmete nimede avaldamise järel soovitatakse inimestel, kes leiavad end vale partei ridadest, anda asi prokuratuuri, et alustada kriminaalmenetlust, võib-olla isegi kohtusse minna!
Samas räägitakse, et meil eestlastena olla talupojamõistust. Kui see jutt on õige, siis ehk leidub keegi mõistlik ametnik, kes soovitab inimestel parteidega lihtsalt kontakti v?tta ja asi omavahel ära klaarida. Praegune olukord tuletab vaid meelde nõukogude-aegset klassivõitlust.

Minu käest on vaid ühes intervjuus küsitud, miks ma parteisse astusin. Samas pole Keskerakond ise seda küsimust mulle esitanud. Küllap aitas kinnitusest, et soostun erakonna programmiga, ent see on passiivne lähenemine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)