Kas peaksime tallinlased abist ilma jätma?

Peaaegu sama mahukat tööd teevad teisedki pealinna linnaosade valitsused kodanikega iga päev suheldes, nende probleeme, vajadusi lahendades. Seda nii seadusandluses ette nähtud toiminguid tehes kui ka isiklikele olmemuredele lahendusi otsides.

Valus oli kuulda ja lugeda, et meie riigi valitsuse pressikonverentsil arvasid peaminister ja regionaalminister Tallinna linnaosavalitsused vaid parteiaparaadi tööriistadeks ja propagandaaparaadi osaks. Ja oma kitsarinnalise ja küünilise väite tõestuseks kõlbavad siis ka kõik võtted.

Andrus Ansip: „Kui raha on vähe, siis käiakse selle rahaga ka väga korralikult ringi ja teda ei laristata. Kui tahta haldusterritoriaalsest reformist kokkuhoidu, tuleks pilk pöörata Tallinna linnale. Halduskulude mõttes on Eesti kõige odavam linn elaniku kohta Viljandi. Kohe tema järel tuleb Tartu ja seejärel tulevad kõik need väikelinnad. [...]

Tallinna ülalpidamine elaniku kohta on umbes 50% kallim kui näiteks Viljandi ülalpidamine. Et kui otsida riigist kokkuhoiukohta, tuleks seda eelkõige otsida Tallinnast. Tallinn on piisavalt suur, järelikult tuleks mõelda sellele, kuidas seda Tallinna pisemaks teha. Tallinna linn oli odav üleval pidada siis, kui ei olnud linnaosavalitsusi. Siis oli ta elaniku kohta enam kui kaks korda odavam ülal pidada kui näiteks Viljandi. Kuid kui tehti linnaosavalitsused (enne olid pea 50 aastat linna rajoonide täitevkomiteed, siis linnarajoonide valitsused – toim), kasvasid halduskulud hüppeliselt. Samas on linnaosavalitsused suhteliselt ebamäärased moodustised ka kohaliku demokraatia mõttes – ma pean silmas Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat – ega nad sinna sisse hästi ei mahu ja ega nad muu Eesti kohaliku omavalitsuse haldusstruktuuriga kah eriti hästi ei haaku. Haldusterritoriaalsetest reformidest on minu meelest pikalt ja põhjalikult kirjutanud Tallinna Tehnikaülikooli professor Wolfgang Treksler, aga nii tema kui ka teiste uurijate tulemused viitavad üheselt sellele, et suurem kohalik omavalitsus on elanikele kallim ülal pidada.“

Teadlikult jäetakse kõrvale Tallinna omavalitsuse piires elavate inimeste arv (üle 400 000). Seda võrreldi odavuse-kalliduse teljel, mitte elanike arvult, Viljandiga (elanike arv pea 20 000). Samas on isegi Tartu linnavalitsuse teenindusmaht pisem kui Tallinna kesklinna valitsuse oma, kuigi halduskulud on Tartul võrratult kopsakamad.

Hoopis kentsakas on endise Tallinna kesklinna valitsuse vanema Siim-Valmar Kiisleri väide linnaosa valitsuste vaat et priileivasöömise kohta. Siis tuleks temalt endalt küll siin töötamise kahe aasta ametipalk tagasi nõuda, sest paljud struktuurimuutused seadis sisse just praegune regionaalminister.

Kahe näiliselt sarnase teema – omavalitsuste liitmine Eestis ja Tallinna linnaosavalitsuste ülalpidamiskulutuste kärpimisvajaduse teema koos esitamine on avalikkust teadlikult eksitav ja pahatahtlik. Kui valdu liites ja jutu järgi neid endale tugevamaks muutes võib eelseisvatel kohalikel valimistel praegune koalitsioon mingit edulootust heietada, siis Tallinna linnavõimu näägutades ja nii neid nõrgestada püüdes, soovitakse otsesõnu ise ka Tallinna juhtimisse sekkuda.

Tundub, et valitsuskoalitsioon on mures nii kehva olukorra pärast nende valitsemisel olevas riigis kui ka Tallinna linna toimekast argipäevast. Ja mis taolisel puhul, kui oma igapäevatöö on ummikusse jooksnud, muud teha ongi kui kõrvalt süüdlasi otsida ja neid avalikkusele kuidagi, kas või kidakeelselt ja vastuoluliselt valitsuse pressikonverentsil serveerida.

MAREK JÜRGENSON,

Tallinna kesklinna vanem

Jaga |