Õppetükid ikka õppimata ehk kas valija on targem kui 5-b?

Kahtlemata oli see õnnehetk uutele eurosaadikutele, eriti aga poliitilist tähelendu alustavale Indrek Tarandile. Viimane on rahvale (valijaskonnale) tuntuks, nüüd siis lausa armastatuks saanud kommarivihkajana ja rahvast lollitavate telesaadetega („Teletaip", „Targem kui 5-b"). Näib, et maarjamaalastele lausa meeldib vastukarva silitamine ehk snooblik ärapanemine.

 Mida aga rahva uus lemmik Brüsselis peale hakkab? Kas „Pehmete ja karvaste" mõne tegelase kombel läbi veiniklaasi tõde selgitama või on tal tagataskus ka mõni ilmavaateline käsulaud? Ja kas ongi sellel tähtsust - andis jumal (rahvas) ameti, annab ka mõistuse.

Ajakirjandus pasundab, et need olla olnud protestivalimised, mis suunatud poliitilise kultuurituse, künismi ja parteipoliitika vastu. Kas tõesti? Millise künismi ja parteipoliitika vastu? Kas, nagu ikka, keskerakondlike „jõleduste" vastu? Et Keskerakond seekord pani suurema rõhu e-valimistele, mida ta ise ei poolda, aga mida paremparteid on enda monopoliks pidanud? Või tuleb lugeda  kultuurituks Keskerakonna selge sõnum, et Euroopasse ei saa saata inimesi, kes on Eesti kuristikku viinud?

Või on Keskerakond selleski süüdi, et pälvis vastutustundlikult mõtlevatelt valijatelt kolm mandaati, põhjustades sellega parempoliitiliste ajakirjanike ja „elitaarse" avalikkuse hirmsa šoki? Ja kas Keskerakond on selleski süüdi, et Vabariigi Valimiskomisjoni esimees pidi taas mustkunsti tegema, nagu ta seda varemgi on teinud, ja poetama ühe Keskerakonna mandaatidest sots Ivari Padari taskusse. Niipalju templiteta (?) või ülesoditud hääletussedeleid - no  ei ole meie valimised ausad ja objektiivsed! Rääkimata hr Sibula asjatundlikkusest või sobivusest oma ametikohale.

Kas pole sel poliitilisel ja riiklikul ebaaususel ja künismil täiesti nähtavad juured ja loetav siltki küljes - see on paremparteide (Reform, IRL) aetud inimvaenulik ideoloogia ja riigipoliitika, mida praeguses agoonias püüab jätkata nende parteide vähemusvalitsus?

Aga miks peavad ausad ajakirjanikud ja sotsioloogid sellest ikka veel sordiini all rääkima, konjunktuurlased ja nudipead aga otsima süüdlast keskerakondlaste seast. Kui kaua võib ja tohib rahvast lollitada?

Hiljuti sain Vändra turul tugeva emotsioonilaksu lihtsalt inimeselt - pensionärilt, kes hõiskas, kui tubli olnud Indrek Tarand ning kui „jäledad" Edgar Savisaar ja Keskerakond. (Sõna „jäle" on otsene edasianne!)

Oma õuelt kihutasin minema teise samasuguse „ajakirjanduse ohvri", kes sõimas kaht keskerakondlasest noort naispoliitikut rongaemadeks, ehkki kummalgi neist ei olegi veel last. Vaat siis, milline on ajakirjanduse jõud, seda eriti inimeste puhul, kelle mõtteteekond, kui see üldse olemas ongi, kaob öösse...

Kas on põhjust südant valutada sääraste inimeste pärast? Või siiski - sest nemadki on Eesti saatuses osalised.

Kahe aasta eest valisid säärased kergemeelsed suure õhinaga Ansipit ja Reformierakonda. Nüüd siis, protestiks omaenese rumaluse vastu, valiti Tarandit! Iseenda vastu võib küll protestida, iseenese leidmiseks on see isegi vajalik, aga kui ses enesetunnetusprotsessis ei visata lõpuks kivi mitte enda, vaid näiteks Savisaare pihta, siis võib see olla küll inimlik, aga mitte arukas.

Vastupidiselt ajakirjanduse käsulausele, et eurovalimised ja Eesti nutune olukord on erinevad teemad, siiskirjutaja nii ei arva. Kuidagi ei usu, et „eurotegija" K. Ojuland või meie „protestisaadik" saaksid või tahaksidki meid meie praeguses hädas aidata. Pigem võiks usaldada keskerakondlasi.

Parteitute „rahvalemmikute" valimine kõrgetele ametipostidele on, vaatamata võimalusele välja elada pimedat parteiviha, Eestile ohtlik. Eriti praeguses olukorras, kus pole konsolideerunud jõud, mis Eesti mülkast välja veaks. Noh hea, valime järgmistel omavalitsuste ja parlamendivalimistel  taas „rahvalemmikuid". Kas Eestil sellest paremaks läheb? Ei lähe ju. Teeme kogu parlamendi ja valitsuse parteitutest rahva soosikutest? Näitame Euroopale ja maailmale uut teed - nagu me oma maksusüsteemi ja e-valimistega ja palju muuga juba oleme teinud.

Ehk see siis olekski meie kauaotsitud Nokia?..

Aga see oleks siis juba pärast Eesti riigi lõppu.

ANTS METSLA, Vändra

Jaga |