Kaitsepolitseile rohkem raha!

Aga vaene on meie „rikas" riik, isegi õpetajad on Jürgen Ligi ja Andrus Ansipi jaoks mõistmatud inimesed, kes ei suuda hinnata valitsuse riigijuhtimiskunsti. Omavalitsusjuhtide seas on levinud juba nali mitmeti tõlgendatava olukorra kohta: „ Ah sa raks! Selle asja eest võib saada juba kuriteokoosseisu, aga vedas, et sa Keskerakonda ei kuulu!"

Must huumor paljastab meie poliitkultuuri topeltstandardid ja silmakirjalikkuse sügavuse. Ma tõesti ei saa aru, miks elamislubadega kaubitsejate võrgustik on vastutusele võtmata, miks Tallinna Sadama tehinguid uuritakse tulemusteta, miks põllumajandusminister Seeder võib Riigikogu puldis häbiväärsel moel valetada, miks reformist Jaadla edasi istub Rakvere linnapea toolil jne.

Põhiseadus nõuab, et kodanikud suhtuksid riigi institutsioonidesse lugupidavalt ja positiivselt. Järelikult pole riigitunde kasvatamisel kasulik, kui me Kaitsepolitsei ametnikke kutsuksime Reformierakonna ja IRL-i ketikoerteks ning tellimusetäitjateks. See ei oleks ilus ja alandaks ka meie kui kodanike tundeid. Järelikult on Kaitsepolitsei kehvades ja poolikutes töödes süüdi nende kehv palk, nõrk moraalitunnetus ja hirm siseministri eelarvekärbete ees (täna saab raha, homme ei saa - toimib ebastabiilsus). Linnaametnikust lastekirjaniku Parbuse võib küll üldise efektse mulje jätmiseks 14 turjaka politseiniku saatel türmi saata, aga see ei võta rahvalt tervet mõistust ega tervikpildi tunnetust. Inimestega vahetult rääkides saan aru, et Kaitsepolitsei maine on kukkunud poliitilise politsei tasemele ehk, sporditerminoloogiat kasutades, II liigasse.

Keskerakonna likvideerimine tänasel kujul on parempoolsete ammune unistus. See pole vandenõuteooria ega nali. Kui meenutame Pronksiööd, siis oleks Keskerakonna kaasabil võinud selle monumendi ära viia juulis, nii et kõik osapooled jäänuksid rahule. Parempoolsete võimutäius sai aga jõulise alguse just lavastusest, mille poliitiline inerts ulatub ka tänasesse päeva. Kui Kaitsepolitsei olnuks tugev, poleks ta parempoliitikutel lasknud endale pähe istuda.

Olen oma targalt kaaslaselt ja Keskerakonna Vene-poliitika peaarhitektilt Ain Seppikult küsinud, miks ta „aprilliööl" esimesena keskpoliitikutest alustas ebaproportsionaalselt palju juttu sellest, kuidas politsei huligaanitsejate suhtes liigset jõudu kasutas. Iga televaataja sai sel hetkel ju aru, et siin kehtib korra majja löömiseks ainult jõud. Meelis Atonen ja Jürgen Ligi teisendasid selle jutu alatult kogu Keskerakonna vastandumiseks Eesti riigile. Seppiku asemel hakati demoniseerima Savisaart, ja nii see läks.

Minu süda ei taha uskuda, et Seppik tegi juba siis Reformierakonnaga strateegilist koostööd. Lisaks veel Vene Riigiduuma saadikute külaskäigud ühes Pirita eramus. Etniline rinne saadi teravasse vastasseisu ja psühholoogiliselt on lausa ime, et Keskerakonnale on truuks jäänud rohkem eestlasi kui Isamaa ja Res Publica Liidule. Ju siis Rahvarinde vaimsus kannab kauem! Aga kui meie eriteenistused oleksid ülesannete kõrgusel, siis poleks üks Euroopa Liidu liikmesriik endale pronkshäbiplekki korraldanud. Reformistid poleks keelatud dopingut saanud ning inimeste eluenergiat oleks adekvaatsemalt suunatud.

Kui Keskerakond end ei kaitse ega kohane muutuvates vastasseisudes, või kui ta loobub oma ühiskondlikust missioonist, kui me eemaldume Rahvarinde pärandist (s.t rahvusülesest koosmeelest, läbipaistva, rahvaalgatusliku ja demokraatliku Eesti ideaalist, õiglasematest otsustest eelkõige Eesti inimeste jaoks), siis muutub Eesti veelgi rohkem imelikuks asiaatlikuks pseudoeliidi-keskseks riigiks, kus vaimsete väärtushinnangute asemel domineerivad korporatiivsed kitsa majanduseliidi ärihuvid ja korruptiivsed sõpruskonnad, kelle ainus ihalus on raha.

Keskerakond peab vastu ja kaitseb Rahvarinde ideaale. Selle eesmärgi juures tagakski Kaitsepolitsei õiglasem rahastus kogu ühiskonna demokraatlikuma, elujõulisema ja mitmekesisema toime.

JAANUS KARILAID, Haapsalu linnavolikogu esimees

Jaga |