Majandusest Keskerakonna uues programmis

OLEV RAJU,      15. juuni 2005


Ma ei refereeri Keskerakonna programmi projekti punkte ega selgita formuleeringuid – need muutuvad veel oluliselt. Analüüsin majanduslikku sisu ja seletan, missugustest kaalutlustest on programmi koostamisel lähtutud.

Euroopaliku ühiskonna aluseks on keskklass. Äärmusi tasakaalustav keskklass on enim huvitatud demokraatiast, ühiskonna stabiilsusest ning tasakaalustatud arengust. Eesti arengu omapära tõttu on keskklass meil väiksearvuline, killustatud ja eriilmeline.
IMEga alanud ühtne liikumine turumajandusele on asendunud tüüpilise kapitali esialgse akumulatsiooniperioodi jõhkruse, kasuahnuse ja künismiga, kus keegi on suurelt võitnud, enamik aga kaotanud. Majandusnäitajate ja isikliku rikkuse tagaajamisel on ära unustatud ühiskonna põhiväärtus – inimene. Seda on veelgi võimendanud äärmusliberalistlik ideoloogia.
Ja nii võimegi uhkust tunda majanduslike võitude üle: SKP kasvutempode, stabiilse krooni, madala riigivõla, interneti ja mobiilside leviku jne üle; ja häbeneda nende edusammude suurt varjukülge: tohutut majanduslikku ebavõrdsust, keskmise inimese madalat elatustaset, regionaalset ebaühtlust, kuritegevust, aidsi, narkomaaniat ja alkoholismi, maaelu kriisi, teede ja ühistranspordi halba olukorda, noorte künismi, madalaid palku ja pensione, suurt tööpuudust, negatiivset iivet, arstiabi kriisi, tõrkeid haridussüsteemis, tänavalapsi, maa müümist välismaalastele, et rahvas ei usu riiki, välismonopolide võimutsemist jne.
Tekkinud vastuolude põhjuseks on SKP kasvutempode tagamine sotsiaalvaldkonna mahajäämuse ja rahva rikkuse võileivahinnaga ärastamise arvel. Meie majanduskasv on saadud kiire väikeprivatiseerimise ning radikaalse ja kohati lausa julma rahareformi teel. Välisinvesteeringud on sisse ostetud kallilt. Majanduse struktuur on mitterahuldav – oleme allhankijad ja madala lisaväärtusega toodangu andjad. Tööjõu kvaliteet jääb üha rohkem maha kaasaja vajadustest, tööhuvi kodumaal langeb katastroofiliselt. Ettevõtlus kuulub väliskapitalile, mis on huvitatud ülikasumitest ja madalast palgast. Välismonopolide võimu tagamiseks on riigi osa majanduses hoitud teadlikult allpool kriitilist piiri.
Riigieelarve maht ei võimalda täita Euroopas enesestmõistetavaks peetavaid sotsiaalnõudeid; ainsa riigina ELis on meil regressiivne maksusüsteem. Kaubandusbilanss on negatiivne alates 1994. aastast, erasektori laenukoormus ülisuur. Inflatsioon on jätkuvalt kõrge. Omandireformi lõpetamine venib. Kiire majandusarengu taustal tekkinud sotsiaalmajanduslikud vastuolud on lisaks poliitiliste pingete allikale muutumas majanduse peamiseks piduriks. Jutt kahest Eestist pole ainult jutt.

Mida teha?
Iga kett on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli; areng aga seisneb eelkõige nõrkade lülide tugevdamises. See toimub lähiajal ELi ühtses majandusruumis. Rahvusvahelisel areenil tuleb meil teha kõik ELi reeglitega lubatu oma majanduspositsioonide tugevdamiseks.
Keskerakond lähtub sotsiaalse turumajanduse ideest. Sellest 1950. aastate Saksa majandusime ning ELi praeguse majandus- ja sotsiaalpoliitika alusest lähtudes peab riik tagama majanduskeskkonna, kus on vabadused, võistlus ja tänu arenenud sotsiaalsfäärile tingimused isiksuse arenguks.
Majandusküsimuste lahendamine sotsiaalsetest lahus tuleb lõpetada. ELi keskmisele lähenemiseks on vaja, et nii SKP kui elatustase tõuseksid vähemalt 6% aastas. Siit lähtudes võib põhiülesande formuleerida nii: elanikkonna enamuse moodustava rikka keskklassi loomine SKP kasvu tagamise teel vabakonkurentsi ja sotsiaalse turvalisuse olukorras.

Riigi osa majanduses
NLiidus oli riik jumal, ultraliberalistidele on see aga saatan, kes tuleb majandusest välja tõrjuda. Tõde on kuskil vahepeal. Riigil on vähemalt kolm selgelt majanduslikku funktsiooni: luua soodus majanduskeskkond, majandada efektiivselt avalikku sektorit ja ületada turutõrked, s.t reguleerida majandust seal, kus turg kas ei tee seda või veab valele poole.

Konkurentsi tagamine
Varimajanduse ja ebaausa konkurentsi vastane võitlus vajab Eestis kõigepealt uut trustidevastast seadust. Muuta tuleb ka teisi seadusi, et lõpetada meie rahvusliku rikkuse ja loodud lisandväärtuse kantimine välismonopolide taskusse.
Konkurentsi tervendamiseks on tarvis toetada väikeettevõtlust. Samasse valdkonda kuulub tinglikult ka vajadus muuta oluliselt riigihangete seadust kiiremaks, paindlikumaks, väikeettevõtjatele sobivamaks ja läbipaistvamaks. Ka riikliku majandussektori majandamise efektiivsuse tõus peab tugevdama konkurentsi. Konkurentsiameti ja tarbijakaitseameti tööd tuleb oluliselt parandada. Oluline aspekt on regionaalse arengu ebaühtluse vähendamine, mis eeldab abinõusid infrastruktuuri tugevdamiseks maapiirkondades.

Raha ja maksud
Kuuluda ELi ja mitte üle minna eurole on rumalus. Tuleb tagada euro võimalikult kiire ja väikese hinnatõusuga valutu kasutuselevõtt.
Keerulisem on olukord maksudega. Eesti maksusüsteem ei vasta enam muutunud oludele; maksude tase ei võimalda Eestil täita ELi liitumislepingust tulenevaid kohustusi. Me oleme ainus riik ELis, kus on regressiivne maksusüsteem. Maksusüsteemi tuleb reorganiseerida selle suurema õigluse suunas ja maksuameti tööd tugevdada. Tõusma peab tulumaksuvaba miinimum. Maksudes tuleb enam arvestada laste arvu. Majandust praegu kõige rohkem pidurdav sotsiaalmaks tuleb reorganiseerida.
Vastavalt Eesti ja ELi lepingule tuleb hiljemalt 2008. aastaks taastada ettevõtte tulumaks. Samas on vajalik, et investeeringud Eesti majandusse jääksid tulumaksuvabaks, kehtestada tuleb regionaalsed soodustused ja soodustused kõrge lisandväärtusega toodangule. Käibemaks on ELi kõige rangemalt reglementeeritud maks, mida muuta on Eestil vähe õigust. Ilmselt ei ole otstarbekas tõsta käibemaksu üldmäära; rohkem saaks kasutada alandatud maksumäära esmatarbekaupadele. Maksulaekumiste vähendamise kompensatsiooniks kehtestatakse maksud luksuskaupadele, lähtuvalt Eesti ja ELi liitumislepingust ka nn rohelised maksud; samal põhjusel tõuseb tubakaaktsiis.

Nõrgim lüli
Majanduspoliitika veaks on paljudel juhtudel vale arusaam nõrgimast lülist. Eestis oli kaua aega (eriti rublaaja lõpul ja krooniaja algul) nõrgim lüli rahanappus. Praegu on esiplaanil hoopis teised pidurid – tööjõuprobleemid ja turgude nappus. Siit tuleb ilmselt lähiaastate põhiülesanne tagada majanduse nõuetele vastav haridus, eelkõige kutseharidus, ja hoida ära inimeste, eelistatult noorte ja spetsialistide siirdumine välismaale. Seda saab tagada ainult palga olulise suurendamisega. Osa ilmselt alamakstud töid tuleb väärtustada, tagada sissetulekute ebavõrdsuse vähenemine. Tööpuuduse vähendamisest on palju räägitud, vaja on lõpuks ka midagi ära teha! Sellesse protsessi tuleb kaasata omavalitsused.
Riik peab ekspordi toetamise juttudelt üle minema tegudele, mis aitaksid leevendada negatiivset kaubandusbilanssi.

Eelarve
Eesti riigi eelarvet on igal aastal paaniliselt tasakaalus hoitud. ELis on teised arusaamad – eelarve hoitakse tasakaalus tsükliliselt, tagades selle iga-aastase vastavuse stabiilsuspakti nõuetele. Seda teed tuleb minna ka meil. Seejuures on oluline taastada eelarve läbipaistvus. Vaatamata sellele et Eesti riigi laenukoormus on väikseim ELis, on vaja uusi laene võtta läbimõeldult, piiratud koguses ja headel tingimustel.
Oluline on muuta omavalitsuste ja riigieelarve vahekorda. Omavalitsuste tulubaas tuleb tugevamini lahutada riigieelarvest, suurenema peab omavalitsuste roll kohalike maksude kehtestamisel.
Eelarve kulude poolel tuleb lisaks sotsiaalkulutustele suurendada infrastruktuurile minevaid summasid; eelmise valitsuskoalitsiooni ajal oluliselt tõusnud üldvalitsemiskulud aga kuuluvad kärpimisele.

Üksikud majandusharud
Majandusharude olukord on erinev. Kui panganduse, kaubanduse jm edasine areng ei nõua riigi sekkumist, siis kindlasti on vaja muutusi transpordis, põllumajanduses jt harudes.
Eesti on mereriik ja transiiditee, mistõttu laevastikul ja teedevõrgul on oluline koht meie majanduses. Mõlema olukord ei rahulda. Seetõttu on programmis kavandatud abinõud nende harude toetamiseks.
Viimastel aastatel on käest lastud bussiliinide võrk. Tuleb selgitada, millised on konkreetsed vajadused ja välja töötada omavahel haakuv üleriigiliste ja kohalike bussi- ning rongiliinide võrk. Teedeehituse ja korrashoiu summad peavad kasvama, rohkem raha tuleb leida kohalikele teedele. Siinkohal on võimalik senisest rohkem raha saada eurofondidest.
Energeetikaküsimusi on otstarbekas vaadelda koos ökoloogiaprobleemidega; põllumajandust koos omavalitsuste ja regionaalarenguga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)