Nädala juubilar JELENA ROERICH 130

Jelena Roerich tõlkis vene keelde kaks köidet teosoofia looja ja Teosoofia Ühingu asutaja Jelena Blavatskaja (1831–1891) teosest „Salajane doktriin“ ning valitud mahatmade kirjad „Ida karikas“. Tema enda elutööks sai filosoofilise õpetuse „Elav Eetika“ („Agni Jooga“) loomine koos õpetaja Moriaga. Tänini käivad vaidlused, kas õpetaja Moria füüsiliselt eksisteeris ja miks nimetas Jelena dialoogides Moriaga ennast kolmandas isikus – Urusvati. „Elava Eetika“ teave oli oma ajast väga palju ees ning osutus seepärast väga paljude jaoks vastuvõetamatuks.

Peale kirjandusliku jättis Jelena Roerich kustumatu jälje kultuurilis-hariduslikku tegevusse, olles Himaalaja-uuringute instituudi „Urusvati“ asutajaliige ja aupresident. Samuti on ta kunsti- ja teadusasutuste ning ajaloomälestiste kaitse rahvusvahelise lepingu ehk Roerichi pakti kaasautor. 1920-ndatel aastatel osales ta oma abikaasa, maailmakuulsa Ida-uurija ja kunstniku Nikolai Roerichi (1874–1947) korraldatud ekspeditsioonis Tiibetisse ja teistesse Himaalaja väheuuritud piirkondadesse.

Toon siinkohal ära mõned lõigud Jelena Roerichi raamatust „Elav Eetika“. Eestikeelsena seda teost ei ole avaldatud, kuid kel huvi, saab grandioosse vaimse pärandiga tutvuda inglise või vene keeles.

„Puuduvad maised sõnad, millega piisaval määral hoiatada inimesi, et nad ei hukutaks ennast, ei hukutaks kogu Planeeti, ei rüvetaks meid ümbritsevat Ruumi. Läheb vaja sajandite jooksul kogutud kannatlikkust, et tuua inimkonnale päästmist, teades, kuidas see päästmine ära põlatakse ja Päästja risti lüüakse...“

„Oo, millised hullusejõu voolud küll uputavad Valguse iga väreluse! Milleks mõelda mingitest kurjusehordidest, kui inimesed, justkui kurjuse vastu võideldes, viivad kurjuse maksimumini. Tänamatud Maa lapsed kiirustavad lähenevat katastroofi tagant ja võtavad iga hoiatust solvanguna...“

„Me näeme, kuidas inimesed loovad ohtlikke maiseid haigusi. Neavad, selle sõna otseses mõttes, üksteist. Mõtleja räägib: “Loodus ei nõua selliseid kannatusi, mida inimesed ise on endile loonud. Isegi sünnitus ei peaks valus olema ja osa naisi on seda ka tõestanud. Kuid tuhanded põlvkonnad hoolitsesid selle eest, et tuua ellu kõikvõimalikke haigusi. Pole just kerge endale ette kujutada, kui mitut põlvkonda läheb tarvis, et kõigist neist nakkustest vabaneda...”

„Inimese maailmakogemus peaks olema kui mesilasel – kõikjalt otsida andmeid, et neid siis vabalt ja sunduseta oma maailmanägemusse seada. Vaid sedaliiki saak toob kaasa inimese arengu. Paljud ootavad terveid maailmanägemise süsteeme. Sellised inimesed tahavad, et neid juhitaks nagu pimedaid, kuid meie iidne meetod ütleb: TUNNE ISEENNAST. Me oleme valmis õnnistama teid suure hulga Maailmakõiksuse mosaiigi sädemetega, kuid inimene ise peab mustri kokku panema...“

„Inimese suurim anne on tundma õppida rõõmu. Kõrge laup on talle antud selleks, et näha kõrgemale. Kõik, kaugeimatest maailmadest kuni väikseima lilleõieni valmistab inimesele rõõmu. Igast rõõmust tuleb uus jõuvaru, kuna sellega tekib pinge, mis avab uued väravad. Kes andis inimestele õiguse arvata, et nad on igavesti õnnetuks loodud? Sellise vale tõi kuuldavale võhiklikkus. Kurbusevõrku kaotavad inimesed nägemise ja jõu. Jõuetuses pimedad on kõige haledamad kahejalgsed...“

„Inimesed unustavad lihtsa tõe: kõik muutub, kurbus ununeb, kuid rõõmusädemeke ei kustu iial...“

„Tuleb aeg, mil inimesed on sunnitud pöörduma Peenmateriaalse Maailma poole. Enam pole võimalik peatada inimese enda poolt alustatud evolutsiooniprotsessi...“

„Oma tehnokraatluses viib inimene end sellisesse väljapääsmatusse olukorda, kus tal jääb üle vaid Peenmateriaalse Maailma rõõme kuulda võtta...“

„Keegi kuulis kaugeid hääli; keegi võttis osa Peenmaailma toimingutest, nähes seda; keegi helendas; keegi hõljus õhus; keegi kõndis mööda vett, keegi tulel; keegi nägi läbi seina; keegi kirjutas mõlema käega; keegi oskas loomi endale kuuletuma panna; keegi sai aru võõrkeelest, seda oskamata; keegi luges mõtteid; keegi luges kinnist raamatut kinnisilmi; keegi ei tundnud enam valu; keegi sulatas jääd ja lund südamesoojusega; keegi ei tundnud väsimust; keegi ravis; keegi teadis tulevikku...“

„Üheks hetkeks koguge kõik need omadused ühte kehasse, ja te saate uue, teisenenud inimese – selle, keda on ennustatud paljudes õpetustes. Peamine tolles muundumises on tõsiasi, et kõik selle väljendused on juba esindatud isegi meie ebatäiuslikus olemises. Järelikult on eesmärgikindla püüdlusega võimalik aidata inimkonnal teha kogu oma oleku ümberkujundamises suur samm edasi...“

Kosmiliste jõudude kaastööliseks kuulutatud Jelena Roerich suri 5. oktoobril 1955 väikeses India linnakeses Kalimpongis (Ida-Himaalaja).

Eestiga sidusid Roerichite peret kaunid mälestused 1910. a. Haapsalust. 1989. aastal taasasutati Tallinnas Eesti Roerichi Selts.

IVARI VEE

[pildil] Jelena Roerichi portree on maalinud poeg  Svjatoslav Roerich.

Jaga |