Rahvus võib ajalugu paugupealt muuta

Uno Kivik (74a),      31. juuli 2002


Heiki Kortspärna kirjutis Kesknädalas 17.07.2002 kutsus minus esile järgneva mõttekäigu.
Meie perekond küüditati 14.06.1941. aastal. Sealjuures isa arreteeriti. Me ei näinud teda enam kunagi - ta lasti maha 1942. aastal Sverdlovski vanglas. Mina vabanesin asumise needusest 1957. aastal. Isa tunnistati süütuks 1966. aastal.
Inimesed, kes toimetasid meie küüditamist, olid tänase arusaama kohaselt sooritanud inimsusevastase kuritöö, mis ei aegu iial. Niinimetatud "brigaadi" eesotsas mäletan noort meest. Ma ei tea tema nime ega seda, mis sai temast edasi. Ma võin vaid teha oletusi. Esiteks, et välimuse järgi oli ta juut. Teiseks, et kui tal ei õnnestunud mingitel põhjustel koos lahkuva Punaarmeega sakslaste eest Eestist ära minna, siis võidi ta kinni võtta ja maha lasta. Ent kui see oleks nii juhtunud, siis tänapäeva tõekspidamiste järgi pidi aset leidma metamorfoos, mille kohaselt inimsusevastasest kurjategijast sai paugupealt holokausti ohver.
Minu saatusekaaslaste ja sõprade hulgas on olnud arvukalt juute. Olen nendega tihedalt läbi käinud ja juudi kultuuri ning ajalugu tundma saanud. Minu järeldus on, et oleme kõik ühed inimesed siin maa peal. Nii juudi kui ka eesti rahvas kuuluvad Teise maailmasõja käigus enam tapetud ja kannatada saanud rahvaste hulka. Seepärast oleks loogiline solidaarsuse tunne juutide ja eestlaste vahel. Efroim Zuroffi häda on selles, et ta absoluudistab vaid oma rahva kannatuste rada. Andkem talle andeks tema eksimus, nii nagu mina olen andeks andnud sellele noorele mehele, kes meid 1941. aastal küüditas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)