Minevik ei lähe meelest

INARA LUIGAS,      21. juuni 2006


Mu isa suri kaks aastat tagasi. Ema ja isa olid kohtunud Venemaal Novosibirski oblastis. Seal sündis mu vanem õde ja sündisin mina. Pärast Eestisse tulekut lisandusid meie perre vend ja noorem õde. Mu vanemad, eluraskustest ja muredest räsitud inimesed, kasvatasid meid nõnda, et elumurede kõrval oskaksime näha inimestes ja kogu elus ka palju head.

Väikese puumajast algkooli kõrval kasvasid suured paplid. Need oli mu isa istutanud siis, kui ta oli alles sama vana nagu mina esimesi tähti ja numbreid õppides. Nii ta jutustas nendest puudest. Sügisel, kui lehed langesid, jalutasin koos vanema õega läbi lehevaiba ja küsisin:
,,Miks meie isa majas on koolimaja ja meie ise peame elama hoopis teises majas?"

Minu isa

Õe tasane sosin selgitas, et ma temalt seda enam mitte kunagi ei küsiks, ja üldse oleks parem, kui ma sel teemal kellegagi ei räägiks. Kodus tahtsin ikka ja jälle sama jututeemat üles võtta, kuid ka koduseinte vahel ei juletud tol ajal tüdrukutirtsule õiget lugu rääkida.
Möödusid aastad. Kooliteed jätkates sai nii mõnigi asi selgemaks. Juleti rohkem ka kodus ahjutule paistel rääkida sellest, miks isa istutatud puud nukrana temast lahus kasvasid, miks ja kuidas loomavagunites saadeti tuhandeid süütuid inimesi kaugele maale.

Kuidas küll meie ema ja isa oskasid meid õpetada nägema inimestes ja kogu elus ka palju head, jääb mulle tihti mõistatuseks. Nii nagu jääb mõistatuseks paljude Siberist tagasi tulnute elurõõm ja visadus, nende tahe läbielatut ajaloo kaunitesse sümbolitesse jäädvustada.

Eesti kodu mälestusmärk
paigaldati repressioonide käigus hävitatud talu asukohale Võrumaal Mõniste vallas. 14. juunil see pühitseti. Tänu kuulub kõigile neile, kes selleks oma abistava käe ulatasid.
,,Eestimaalane on ikka unistanud oma kodust ja rukkipõllust. Läbi aegade on võõrsilt tulnud vägivallatsejad üritanud seda unistust põrmustada, meie kodusid põletades, rüüstates ja lammutades. Me pole just tihti saanud väita, et mu kodu on minu kindlus. Kuid ikka ja jälle on eestlased kõike trotsides oma kodu taastanud või uuesti ehitanud. Ka kodu vajab kaitset, nagu me isegi. Nii ajaloosündmuste kui ka isikute mälestuseks on meil palju mälestusmärke, jagatud on tunnustusi ja aumärke. Murtud Rukkilille Ühing tahab jäädvustada mälestust ka Eesti kodust, sest kodust algab kõik. Mälestusmärk sümboliseerib minevikku ja samas annab lootust tuleviku-Eesti kodu kestvusele."
Selline on Eesti kodu auks püstitatud mälestusmärgi eesmärk.

Rukkililled kaugetele kalmuküngastele

21. märtsil, mõni päev enne märtsiküüditamise aastapäeva, sõlmisid Keskerakond ja Murtud Rukkilille Ühing Toompeal koostöölepingu, milles nähakse ette ühiselt tegutseda represseeritud kodanike huvide kaitsmisel nii kohalikes omavalitsustes, Riigikogus ja valitsuses kui ka Euroopa Liidu struktuurides. Keskerakonna liikmena olen juhatuse poolt määratud üheks esindajaks, et täita meile võetud kohustusi.
Lisaks koostööle Murtud Rukkilille Ühinguga lubab Keskerakond aidata ka teisi represseeritud kodanikke nende eesmärkide elluviimisel, arendades igakülgset koostööd ja otsides lahendusi valupunktidele. Me soovime, et taasiseseisvunud Eesti kohustuks leevendama okupatsioonivõimude poolt kannatada saanud inimeste olukorda.
Nädal tagasi, 14. juunil tähistasime üleriigilist leinapäeva. Me ei unusta neid, kes jäid kaugele maale. Mõttes asetasime siis rukkililled ka nende kalmudele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)