Reis Kamtšatkale ehk Lennart Mere küllakutse

Kohe, kui peaaegu aasta tagasi kuulsin pressiklubi Impressum konkursist ja sellest, et oma töödega osaledes on võimalik võita reis Venemaa avarustesse, tekkis kindel teadmine, et kuhugi ma ka sõidan. Juba aastaid on olnud vastupandamatu soov näha tõelise Venemaa elu seestpoolt. Ja just Venemaa, mitte vaid Peterburi või Moskva elu.

Nii juhtuski. 15. septembri õhtupoolikul viis rong meid Tallinnast Moskvasse. Ainus asi, mis rehabiliteeris Eesti paljukiidetud raudteefirma ülikalli rongisõidu kohutavalt palavas ja ebamugavate voodiriietega kupees, oli asjaolu, et olime oma kupees kahekesi. Pealegi oli vagunisaatja  halvas tujus, või oli ta reisijate peale natuke tige, et nood segasid tema rahulikku äraolemist.

Piiripunktis ei saanudki esimesel hetkel aru, et ületame Eesti-Vene, mitte näiteks Eesti-Soome piiri. Ainus asi, mis vägagi viisakale Vene piirivalvurile veidi huvi pakkus, oli fotoaparaat ja selle objektiiv.

Ma polnud peaaegu kümme aastat Venemaal käinud, ning ka siis käisime vaid mõned korrad Peterburis. Kõik mu varasemad kohtumised selle maaga jäid eelmise sajandi kaheksakümnendate algusesse. Sellest ajast on meeles ülim külalislahkus ja sõbralikkus. Samas on Venemaa alati olnud peegel: milliste mõtete ja ootustega sinna lähed, täpselt seda seal ka leiad. Just sedasi oli kümmekond aastat tagasi Peterburiga. Mõni nägi selles linnas ainult räpasust, kerjuseid ja kuritegevust, meie pilk aga jäi peatuma vaid ilul ja soojadel suhetel.

Moskva

Nonii, istume Kamtšatka lennukis ja mõne aja pärast stardime.

Aga alustan algusest. Hommikul viskas rong meid Moskva Leningradi vaksalis perroonile. Paari minuti pärast olime Marina, meie reisi Moskva-poolse organisaatori, autos ja vurasime läbi hommikuvärske ning päikeselise linna hommikueinet sööma. Kohvikus rääkisime natuke ka plaanidest. Meid hoiatati, et kui teiste konkursivõitjatega oli kõik äärmiselt ladusalt läinud, siis Kamtšatka pool ei olevat vist sellest erilises vaimustuses. Nii et meile püüti igati hirmu nahavahele ajada, aga meie kartma ei löönud.

Pärast tegi Marina meile veel väikese linnaekskursiooni. Käisime Vorobjovõje Gorõ'l (Varblaste mägedel). Punasel väljakul Marina küsis meilt, kas me ikka kindlasti ei taha mausoleumi minna, kuna nüüd pidada sinna praktiliselt ilma järjekorrata saama. Kinnitasime, et see meie unistuste hulka tõepoolest ei kuulu. Seejärel sõime ühes kesklinna bufeerestoranis lõunat. Äärmiselt maitsev toit oli odavam kui meil, nii et pole see Moskva midagi nii kohutavalt kallis koht.

Üldse peab Moskva kohta ütlema, et see on tõepoolest üks äärmiselt meeldiv linn. Esiteks on see väga puhas linn. Inimesed on sõbralikud ja, mis peaasi, - elava silmavaatega. On näha, et nad tunnevad sinu vastu tõepoolest huvi, mitte nagu meil, kus enamasti vaadatakse sellise „surnud kala" pilguga (kui üldse vaadatakse).

Liiklus on ka küllaltki rahulik ega erine suurt meie omast, kui mitte arvestada prospektide laiust ning seda, et praktiliselt kohe, kui suunatuld näitad, lastakse sind vahele. Ka kurikuulus Moskva liiklusummik liikus suhteliselt kiiresti. Ühesõnaga, meile Moskvas meeldis.

Esmapilk Kamtšatkale ja ajavahe

Lend Kamtšatkale möödus märkamatult. Jõudsime kohale igati graafikus, isegi mõni minut varem. Peab ütlema, et meid hirmutati kodus Venemaa lennuliinidega küllalt korralikult, kuid tegelikult oli kõik äärmiselt viisakas.

Meid võttis vastu Kamtšatka administratsiooni  pressitalituse esindaja Svetlana Pagoževa koos autojuht Sergeiga. Mõlemad olid küllalt vähese jutuga, kuid vestluse käigus naeratas ja muutus jutukamaks ka Sergei.

Olime Svetlanaga järgmiseks päevaks kokku leppinud, et hommikul kell 10 ootame Sergeid hotelli fuajees. Tänu 10-tunnisele ajavahele olime aga küllaltki sassi löödud, nii et kell 10 Sveta helistas ning ajas meid üles - äratuskella polnud me kuulnud. Pärast 400-rublast hotellihommikueinet, mis oli kindlasti sutsu kallis, sõitsime koduloomuuseumi.

Muuseumis, mis asub Petropavlovski vanimas ehitises, tehti meile põhjalik ekskurss Kamtšatka loodusesse ja ajalukku. Olin viimati vist kuuendas klassis säärases muuseumis käinud - midagi oli selles tutvustuses  nostalgilist, midagi naljakatki, kuid samas hakkas kuidagi kurb, et kusagil saavadki lapsed sedasi edastatud infot.

Saime teada, et Kamtšatka täiskasvanud pruunkaru jookseb sama kiiresti kui maanteel sõitev auto ning on üle 3 meetri pikk, kui ennast tagajalgadele püsti ajab. Karusid elab siin ääretult palju. Mitmed teadlased on püüdnud karude eluolu tundmaõppimiseks nende suurte loomadega koos elada, kuid kõigil on see lõppenud kurvalt - surmaga.

Hiljem käisime ühe sopka tipus, kust avanes vaade kogu Petropavlovskile ja Avatša lahele. Paistis ka "värav",  sopkadevaheline väljapääs avamerele - Vaiksele ookeanile. Räägitakse, et Petropavlovski laht on nii suur, et kogu Venemaa laevastik mahub sinna ära - nõnda  võib enam-vähem ette kujutada, milline suursugune vaatepilt see oleks.

Kamtšatkal on 29 tegutsevat ja 80 kustunud vulkaani. See on ilusaim ning looduse ja maavarade poolest rikkaim piirkond, olles "neitsilikus" seisundis. Kuumadel kuuekümnendatel - Nikita Hruštšovi „sula" ajal - oli sealtkandi õitseaeg. Siis hakati seda piirkonda arendama ja uurima, Kamtšatkale tulid vaat et parimad NSV Liidu ajud. Kui N. Liit lagunes, jäi Kamtšatka täiesti enda hooleks. Kole on, kui piirkond, kus peale maailma parima kalamarja ja kala on olemas kõiki väärtuslikke maavarasid - alustades kullast, plaatinast, naftast, gaasist ja isegi merevaigust ning lõpetades nikliga -, elab niivõrd vaeselt ning kuulub nn doteeritavate regioonide hulka. Samas on selle maa jaoks kõik alles ees, arenguks  on olemas kõike - ressursse ja inimesi, kes tahavad sellega tegelda, ning ei puudu põhjatu Kaug-Ida turg. Juba ainult Hiina naabrus tähendab üht-teist.

Hiljem käisime turul ja ostsime kalamarja. Seda kaupa on nelja või viit sorti ja maksab see meie vääringus vähem kui kartulid. Kalamarjamüüjad pakuvad kõik oma kaupa maitsta, nii et kui kõik need müügiread läbi käia, saad kõhu korralikult täis.

Vaikne ookean, pakitud kohvrid ja Paratunka

Ausalt öeldes, esimestel öödel oli küllalt raske magada. Kui kohaliku aja järgi on kell kümme hommikul, siis kodus on kell kaksteist öösel.

Ühel hommikul tuli Sergei ning me sõitsime ookeani äärde. „Ookeani äärde" tähendab seda, et Petropavlovskis on küll Avatša laht, aga Sergei viis meid avamere äärde. Kohta, mis asub teisel pool „väravat".

Vaatepilt oli vapustav. Vesi oli kord tumesinine, kord lasuurne, kuid äärmiselt puhas, liiv aga on musta värvi. Taevas, ookean, õhk meie ümber - kõik lausa kõlises puhtusest.

Tänu sellele puhtusele on puhtad ka Kamtšatkal elavate inimeste südamed. Inimestest õhkub puhtust ja voorust. Nad on väliselt küllalt mornid, kuid vestluses pehmed ning isegi õrnad, ülimalt sõbralikud. Noored arutavad vabal ajal selliseid küsimusi, mida meil juba oma 25 aastat keegi ei aruta, - polevat enam nagu vinge ega paku pinget...

Üldse on kamtšatkalaste genofond väga võimas. Inimesed, kes elavad linnades, on siin enamjaolt teise või kolmanda põlve asukad. Suurem osa nende intelligentide järeltulijad, kes kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel Kamtšatkat arendama tulid.

Kamtšatkal elab üle 40 rahvuse ning kellelgi ei tule pähegi ennast teistest paremaks pidada. Aborigeenid - jakuudid, korjakid ja itelmeenid - elavad enamasti tundras ja linnades nad peaaegu üldse ei käi. Suurt midagi peale oma põdrakarjade ning vaid neile teada-tuntud traditsioonide neid ei paista huvitavat.

Meie Svetlana elab ühes paljudest magalarajoonidest viiekordses hoones. See on väljast vaadates kole, mahakoorunud värviga maja, ent maavärinakindel. Ta rääkis, et temal ja paljudel kohalikel on lausa foobia maavärinate suhtes. Varem elas Svetlana ühe puumaja esimesel korrusel. Seal oli tal olnud kogu aeg kohver asjadega akna all ootamas, et esimese  ohu korral saaks aknast välja silgata.

Sedasi, pakitud kohver voodi all, elab siin suurem osa inimesi. See on ka põhjus, miks Svetlana, nagu enamik kamtšatkalasi, kavatseb oma perega siit ära kolida. Reaalselt lahkuvad aga väga vähesed. See oleks nagu mingi mäng, mida keegi eriti tõsiselt ei võta. Asi tundub olevat selles, et kõik armastavad Kamtšatkat ja et oma elu ilma selle maata ette ei kujuta. "Kamtšatka on kui narkootikum - kui oled korra proovinud, enam ilma selleta ei saa. Võib isegi mõneks ajaks ära kolida, kuid ikkagi tuled tagasi!" ütles meile ühe vestluse ajal Kamtšatka administratsiooni pressitalituse juhataja Güsel Veljurovna.

Hiljem sõitsime Paratunkasse - puhkekeskusesse. Paratunka on mitmekümne ruutkilomeetrine suurune kuumaveeallikatega piirkond, mille nimi on tulnud kohaliku itelmeeni jumaluse Paratuni järgi. Miks aga just Paratunka, ei tea enam täpselt keegi.

Vedelesime paar- kolm tundi kuumas vees, mis oli niivõrd küllastunud mineraalidest, et tundus tihe ja raske, oma. Järgmistel päevadel käisime veel mitmes Paratunka puhkekodus.

Kamtšatka kõige luksuslikumas hotellis anti meile tuba, et saaksime ümber riietuda. Väikene omapära, nagu igal pool Venemaal, sisaldus ka „euroluksuses". Nimelt oli selle toa mööbel supertasemel, uksed tammepuust ja ukselukud vaat et kullast. Üks kuldne ukselink oli aga kinnitatud tohutu roostes poldiga - tundus, et keegi oli kõvasti vaeva näinud.

Järgneb

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

[fotoallkirjad]

ITELMEENID: Autor koos oma kaasaga itelmeenide juures nende rahvariideid proovimas.

KALAMARI: Selline kalamarjaküllus valitseb turul.

LUSIKAGA LUKSUST. Autor turult ostetud kalamarja õgimas.

PARATUNKA: Sellel fotol vaeb autor, kas soojast veest üldse enam välja tulla.

Jaga |