Moodustame sundseisus olevate kodanike ühenduse?

MATI JAKSON,      19. juuni 2002


Patsiendiseaduse vastuvõtmist on oodatud kaua. Arusaamatusi patsiente kaitsva seaduse arutelul ja otseseid, kohati sihilikke venitamisi, on olnud häbematult palju. Inimesed, kes seoses raske haigusega pole suutelised ise vajalikul määral oma huve kaitsma, on püüdnud seda teha Eesti Patisentide Ühingu kaudu. Kuhu aga liigitada kodutud, kes tänavale visatud seetõttu, et pole suutnud üüri ja kommunaalmakseid tasuda, või on näiteks riigi puuduliku sotsiaalpoliitika tõttu elu hammasrataste vahele jäänud?

Lihtsustatult kutsutakse neid Eesti kodanikke kas asotsiaalideks või kolmanda Eesti inimesteks. Sageli on suhtumine neisse "haiglasem" kui allakäigu trepist tõugatuil.
Süvenenult ei tegele asja olemusega meditsiin, politsei ega ka sotsiaalasutused.
Kaasmaalased, kes prügikastidest elatist otsivad, langevad rohkem nende mõnituste alla, kelle sissetulekud ületavad kannatanute oma mitmetuhande kordselt. Ma ei kõnele nn "paadialustest" kes ehk soovivadki teistmoodi elada. Räägin neist, kes töötasid ja ehitasid omal ajal väärtusi, mida ülirikkad täna naudivad. Sageli on olnud nendeks ettevõteteks ja asutusteks just väliskapitalile maha parseldatud eesti rahva ühised väärtused, kus täna priiskavad meie äärmiselt väikese töötasu tulemusena (õigemini orjaturu arvel) miljoneid kordi rohkem teenivad uued omanikud.
Kes need hooned ja ettevõtted ehitasid ning hiljem töös hoidsid, kust suuri kasumeid lõigatakse? Veidi mõtlemist ja me saame vastuse. Nendeks olid tänased pensionärid ja ka paljud inimesed, kes nüüd tänavail oma kurba saatust ootavad. Mõistagi oleks lausa loomulik, et taoliste käitiste müümisest saadud ülisuured kasumid ei veereks mitte nõustajate ja nõustajate nõustajate taskutesse, vaid just pensionilisaks ja teiste abivajajate toetuseks.
Alles hiljuti jooksis läbi meediakanalite sõnum ühe välismaise kingavabriku Eestisse kolimisest, vihjega, et siis saavat kohalikud tööd... Mõistagi ei räägitud töötasu suurusest midagi. Võimu juures olevad ametnikud - selg sirgu - ärge lubage oma rahvast alandada kümneid kordi väiksema palga eest. Aeg oleks saada orirahvusest täisväärtuslikuks rahvaks! Taolistel tehingutel peavad olema kindlad garantiid töötajate inimväärse tasustamise osas. Töötasu ja sotsiaalsete garantiide puudumisel jääb kestma nõiaring, millest pole enam kerge väljuda. Nii jääb uue peremehe "oma õigus" kestma - see tähendaks aga uusi plahvatuslikke sotsiaalprobleeme ning mõistagi ka uusi heidikuid.
Kahjuks pole keegi veel suvatsenud üle lugeda, palju on meil ainult prügikastide sisust elatuvaid inimesi. (Võimalik, et seda polegi kuigi kerge teostada?).
Liigitaksin enamuse kannatajatest rühma, mis moodustaks KAITSETUTE JA SUNDSEISUSES OLEVATE KODANIKE ÜHENDUSE. Iseasi, kas tänases Eestis leidub sponsoreid ja entusiaste, kes kannatanute huve kaitsta suudaksid - eriti veel siis kui tõkked on ette pandud nende poolt, kes põhiseaduse järgi peaksid kogu rahva eest hoolitsema. Väga sooviks, et pädevad ametnikud ei veeretaks ette komistuskive, nii nagu sageli on juhtunud Eesti Patsientide Ühingu esindajatega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)