Teine Kesk-Euroopa

JACQUES RUPNIK,      24. aprill 2002


Üks tont käib ringi mööda Euroopa Liiduga liitumiseks valmistuvat Kesk-Euroopat. Paljud lootustandvad arengud on sattunud ohtu natsionalismi palavikulise leviku tõttu, mis ähvardab lahti rebida vanu haavu ja klaarida endisi arveid.

Selgeim näide pärineb Ungarist, kus peaminister Viktor Orban nõudis president Edvard Beneshi 1945. aasta dekreetidest lahtiütlemist. Need dekreedid jätsid varata ja kodakondsuseta sakslased ja ungarlased, kes sellal Tshehhoslovakkiast deporteeriti. Orbani valimiskampaania ebaõnnestus üle noatera. Kuid Orban pole ainus, kes näeb võimalust valimisedu saavutamiseks vanade vaimude kokkukogumises.
Orban väitis, et "Beneshi dekreetide" tühistamine peab saama Tshehhi (nagu ka Slovaki) vabariikide Euroopa Liitu saamise eeltingimuseks. Orbani haiglane idee lasi põhja suurema osa viimasel kümnendil piirkonnas tekkinud koostööst. Koostööd asendas Doonau ja Baieri vahele jääval tasandikul võigas rahvuspopulism.

Versailles'i asemel siunatakse Potsdamit

Natsionalismi taasärkamise ahelreaktsioon muudab ohtlikult kogu Euroopa poliitmaastikku. Alates sellest, kui valimised tõid Viinis võimule Wolfgagng Schüsseli ja Jörg Haideri parteide koalitsiooni, on Austria suhted naaberriigi Tshehhiga olnud häiritud kahest teemast: nõudmisest, et Tshehhi sulgeks Austria piiril Temelini tuumajaama, ja Beneshi dekreedi tühistamine, mille järgi sudeedisakslased Tshehhoslovakkiast deporteeriti ja nad asusid massiliselt ümber Baierisse ja ka Austriasse.
Kui tuumajaama küsimus lahendati, siis kanaliseerus surve ühele nõudmisele - Beneshi dekreetide tühistamisele. Tshehhi peaminister Milos Zeman näitas seepeale kiiresti, et ka tema oskab mängida demagoogilise natsionalismi kaardiga. Zeman kirjeldas sudeedisakslasi kui Hitleri "viiendat kolonni" ja pakkus, et Iisrael võiks palestiinlaste probleemi lahendada 1945. aasta Tshehhi kombel - deporteerimise abil.

Baieri liider Edmund Stoiber, konservatiivse CDU/CSU vastaskandidaat sotsiaaldemokraat Gerhardt Schroederile Saksa kantsleritoolile, ja sudeedisakslaste veendunud kaitsja, nõudis, et Schroeder tühistaks oma visiidi Prahasse vastuseks Zemani väljaütlemistele. Valimiskampaania huvides jättiski Schroeder visiidi ära.
Stoiberi nõudmised, millele sekundeeris Orban, olid aga kui taevalikuks kingituseks Slovaki natsionalistile Vladimir Meciarile tema heitluses taas peaministriks saamise eest. Nii sai Meciar väita, et tema kodumaised oponendid kavatsevad alla anda Euroliidu survele ning sundida Slovakkiat 1945. aastal Beneshi poolt välja saadetud ungarlastele kompensatsiooni maksma. Meciar halvas niimoodi Slovakkia praeguse valitsuse nelja aasta pingutused integreerida Ungari vähemust Slovakkia valitsusse kaasamise abil.

Orbani idee, et "Beneshi dekreetide" tühistamine peaks olema Tshehhi (nagu ka Slovaki) Euroopa Liitu saamise eeltingimiseks, lasi põhja viimasel kümnendil piirkonnas tekkinud koostöö. Doonau ja Baieri vahele jääval tasandikul asendab koostööd nüüd võigas rahvuspopulism.

Küsimused sõjajärgse Euroopa korralduse kohta ulatuvad aga Tshehhoslovakkiast kaugemale. 1930. aastatel siunati mõnes Kesk-Euroopa riigis "Versailles'i süsteemi". Täna on uueks vaenlaseks saanud 1945. aasta Potsdami deklaratsioonid, mis sanktsioneerisid sakslaste massilise ümberasustamise.
Selline demagoogia võib vallandada populistlike valimisvõitude tsükli. Seda hirmu taltsutas pisut Viktor Orbani Fideszi partei kaotus Ungari valimistel, kuid poliitikud nagu Vaclav Klaus Prahas, Edmund Stoiber Saksamaal, Vladimir Meciar Slovakkias, jätkavad mängu rahvuslikel tunnetel. Kokkupuutel euroskeptikutega, nagu Itaalias Berlusconi ja Austrias Schüssel-Haideri koalitsioon, võib Euroopa poliitika olemus muutuda otsustavalt vastikuks.

Sama nakkus ohustab ELi ja NATOt

Loomisest alates on Euroopa Liit üritanud ületada möödaniku valusid ning proovinud ehitada paremat tulevikku koostöö kaudu. Täna üritab aga mõnigi Euroopa poliitik Ida-Euroopa ELiga liitumise soovi ära kasutades oma poliitilistes huvides taas ajaloolisi küsimusi kergitada.
Kaht räiget tulemust võib juba ennustada. Esiteks pole kandidaatmaades parimat moodust osa avaliku arvamuse ELi vastu pööramiseks kui kohalike populistide väide, et EL on Saksamaa võimu laiendamise instrument. Laienenud Euroopa Liit peaks seepärast välja pakkuma teed, kuidas tasakaalustada Saksamaa suhteid väikeste Ida-Euroopa riikidega.
Teine hirm on, et NATO ja ELi laienemisel nakatavad need vastikud ajaloodebatid ka NATO ja ELi. Hirm selle ees võis olla üks põhjus, miks president Bush keeldus hiljuti peaminister Orbaniga kohtumast, ja nüüd arvatakse sageli, et kui Orban oleks enne Ungari NATOga liitumist kõnelnud nii nagu nüüd, oleks tema maa liitumisavaldus tagasi lükatud.
Pärast 1945. aastat käisid Lääne-Euroopas valulised debatid ajaloo üle, ja need vaidlused aitasid kaasa Prantsuse-Saksa leppimisele. Märkused "kollektiivsest süüst" olid ühinenud ja ühinevas Euroopas juba kohatud. ELi hoogsa laienemise käigus ei tohi Euroopa missiooni õõnestada "vana" ja "teist" Ida-Euroopat jutlustavad poliitikud, kellele meeldib ukerdada minevikus, selmet mõelda vastutustundlikult rahumeelse ja jõuka Euroopa kujundamisele.

Jacques Rupnik on Pariisis Poliitikateaduse Instituudi uuringutejuht, raamatu "Teine Euroopa" autor (kirjastus Gallimard). 1990-1992 oli ta president Vaclav Haveli nõunik.
Copyright: Project Syndicate, April 2002

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)