Vabadus... Milleks?

Raske on eestlasel näha oma ninaotsast kaugemale – kirjutas meie lehes staažikas õpetaja Uno Kivik (Kn 6.08). Raudteelaseperest pärinevana keskendus ta küll eri suhtumistele Rail Balticusse, mis lühimalt sõltuvad sellest, kas raudtee läheb minu puu või põõsa tagant või ei lähe mitte. Ja et tegelikult peaksime mõtlema sellele, millised on riigi huvid, ja taanduma nende ees. Iseenese mina tahaplaanile surudes.

Või me siis ei usalda seda riiki, mille loomises ise veerand sajandit tagasi osalesime? Seda, et taasvaba Eesti riigi lõi praegu veel elus olev põlvkond, tuletas läinud nädal teravalt meelde. Toomas Lepa film „Balti passioon“, pühendatud Balti keti 25. aastapäevale ja innustades kataloonlasi samade rahumeelste vahenditega oma õiguste eest võitlema. Küllo Arjakase värske raamat „Kui väikesed olid suured“. Rahvarohked isamaaliste lauludega kontserdid Tallinnas ja Viljandis, kohalikud üritused, näiteks Põltsamaal – 20. august hakkab leidma oma kohta eestlaste tähtpäevakalendris.

Balti keti veerandsada tõi ETV ja TTV ekraanidele ajaloolised filmid, mis vaatajatele nii mõnegi pisara silma pani: „Oih, oli meil ikka noorus!“ Isegi Kanal2 näitas portreefilmi Heinz Valgust, mis siis, et kommertskanalile omaselt pisut kollast. Näis, et meedias ei tahtnud keegi nende tähtpäevade kajastamisest kõrvale jääda. Enam ei mäletatagi, et kunagi oli 20. august haudvaikne nn edgaripäev.

20. augusti rehabilitatsioon on läbi viidud peamiselt Toomas Hendrik Ilvese presidentuuri ajal. Hinnakem teda selle eest! Kadriorus taasalgatati öölaulupeod, kuhu eriti just noored alates 2008. aastast masside viisi kohale tormasid – ilmselt selleks, et pisutki osa saada sellest õieti ju kordumatust tundest, mis nende vanemaid valdas laulva revolutsiooni ajal. Igatsus ja meeleliigutus on edasi pärandatud!

Seda enam jäi mind kummitama populaarse Müürilehe (noorte meelest parem kui Sirp!) peatoimetaja Helen Tammemäe juunikuine kirjutis, kus ta ütleb, et tunneb vastupandamatut vajadust sõita Eestist ära, olgu Berliini või Barcelonasse, ja arutleb: „Olen proovinud iseendalt ausalt küsida, mis on see tegelik põhjus, mis antud põgenemissoovi tekitab? Ühe võimaliku põhjendusena olen mõelnud, et äkki noored, kelle jaoks vabadus on peamine väärtus, lähevad osalt ära selle pärast, et Eesti ei suuda seda vabadust neile pakkuda? See on terav torge põlvkonna pihta, kes võitles meile laulva revolutsiooni ajal välja iseseisvuse. Aga samas on võimalik, et tegemist on valusa tõega, millele tuleb julgeda otsa vaadata, et mõista, mida peaks edaspidi paremini tegema.“

See on igivana küsimuse järjekordne esiletõus: vabadus milleks? Selleks, et haritud, töökad ja saavutusvajadusega noored Eestimaalt lahkuksid? Jättes eestluse, esivanemad ja rahvusliku identiteedi otsingud jääjaile.

Just selsamal peonädalal võtsid väljarände teemal sõna Vilja Kiisler („Ma armastasin ehitajat“ Äripäev 21.08), Rein Raud („Mugavuspagulastest ja mugavustagurlastest“ Eesti Päevaleht 25.08) ja juba paljutsiteeritud Tõnis Lukas oma lodevuspagulastega. Huvitav on see, et, pidutsedes riigi taassünni puhul, räägime üha murelikumalt ohtudest selle riigi elujõule.

Mida peaksime teisiti tegema, küsib Helen Tammemäe, et noortele Eesti vabadus vajalikuks teha? Võib-olla taanduma pisutki iseenda MINA ainukehtestamisest ja usaldama rohkem MEIE riiki, nagu pakub 86-aastane Uno Kivik? Muidu võib juhtuda, et saame vabaduse väärtusest aru alles siis, kui temast on saanud minevik.

KESKMÕTE: Riigi taassünni puhul pidutsedes räägime üha murelikumalt ohtudest selle riigi elujõule.

URMI REINDE

Jaga |