Ootused ja lootused

Pole saladus, et pärast 2007. aasta aprillisündmusi sai dialoog meie ühiskonnas praktiliselt täiesti otsa. Ja kui Tallinnas veel tegeldaksegi erinevate poolte vahelise usalduse taastamisega ("Kodurahufoorumi" näol), siis kogu riigis takerdus see asi täielikult. Langesime tagasi aastatetagususse, mille põhjuseks Ansipi & Co jõuvõtetega voluntarism, toimides mitme põlvkonna mitte-eestlaste ajaloolise ja inimliku mälu suhtes kui kirves.

Võrdsus, kus mõni on võrdsem

See vägivaldne sekkumine võeti ette mitte lihtsalt selleks, et Pronkssõdur viia Tõnismäelt teise kohta. Tegelikult Ansipi valitsus lihtsalt näitas sellega suurele osale Eestis elavatest inimestest n-ö koha kätte. Ja rääkida täna sellest, et too haav peaks olema juba kinni kasvanud, tähendab asja olemusest absoluutselt mitte aru saada.

Üldiselt tundub, nagu mõistaks meie tänane valitsus ka ise, et tegi midagi valesti ja et seda olukorda teab kui kiiresti ei saa parandada. Nähtavasti polnud juhuslik seegi, et eelarvekärbete raames kaotati see minister, kelle otseseks ülesandeks oli töö rahvastikuga. Sellega tunnistas valitsus, et ta ei kavatsegi hakata lahti harutama neid sõlmi, mis on tekkinud Eesti Vabariigi iseseisvusaastate vältel. Sõlmedeks on aga kodakondsus- ja keeleseadus, haridusseadused jne, tegelikult kogu see juriidiline baas, mis on rahvuspoliitika vallas viimase kahekümne aasta jooksul välja töötatud.

Raskelt küll, kuid siiski võeti need seadused vene keelt kõnelevate inimeste poolt omaks. Keegi tegi edukalt ära kodakondsuseksami, sai keelekategooriatõendi, sokutas oma lapsed eesti lasteaeda ja eesti kooli, lootuses, et vähemalt tema võsukestelgi õnnestub ennast läbi pressida paksust natsionalismiõhustikust saavutamaks kui mitte päris võrdseid, siis vähemalt ligilähedasigi õigusi eestlastega. Pole vaja endale ja teistele valetada - iga statistika tunnistab, et mitte-eestlastel on Eestis raskem nii tööd leida kui ka eesti suhtluskonda pääseda. Reaalne elukogemus kinnitab siin elavatele mitte-eestlastele, et meie riik on orienteeritud äärmuslikult natsionalistlikele prioriteetidele, täpselt nii kui oli seda esimene Eesti Vabariik, mis on meie parlamendil aluseks võetud.

Muutuv maailm

Kui säärane situatsioon oli eelmise sajandi esimestel aastakümnetel veel Euroopas normiks, siis sama sajandi lõpul ja uue alguses on see täielik anakronism. Võib muidugi vaielda migratsiooniprotsesside üle tänases maailmas, kuid eitada selle tõiga möödapääsmatust on lausa rumal. Demograafilised probleemid ja töökäte vähesus on pannud kogu Euroopat otsima inimressursside täiendamise võimalusi. Meie siin Eestis aga teeme kõik selleks, et neid ülemaailmses ühiskondlikus teadvuses toimivaid tendentse mitte märgata, püüda järjekindlalt elada illusioonis, et maailmas aset leidvad muutused meisse ei puutu.

Aga samal ajal ei häbeneta neidsamu „muulasi" appi kutsuda, kui ajalugu nõuab, et tehtaks riiklikult äärmiselt tähtsaid otsuseid. Nii oli näiteks Eesti iseseisvusreferendumiga, kui KÕIGIL Eesti elanikel lubati oma arvamust avaldada ja suurem osa mitte-eestlasi ütles iseseisvusideele jaa, sellega andes kohalikele poliitikutele kätte kõvad trumbid.

Täna ei ole seda kombeks meenutada, kuid inimesed mäletavad, kuidas neid nende lootustes peteti. Ja iga uus õiguste piiramine, olgugi et juriidiliselt igati korrektselt vormistatud, paiskab meie ühiskonda arengus tagasi.

Seepärast polegi „kodanikuühiskonna" headesse kavatsustesse usku, kuigi nähtavasti pole ka teist võimalust, kuidas pääseda rahvustevaheliste probleemide ummikust. Kui nii, siis jätkub riigi arengutempo kahanemine. Ja poliitilisest muutub see probleem majanduslikuks. Pole saladus, et suurem osa vene koolide lõpetajatest otsib võimalust lahkuda maalt, kus neid ei vajata või kus seatakse neile tõkkeid, mida on suurema tolerantsusega riikides kindlasti lihtsam ületada. Pärast 2007. aasta kevadet otsivad aga mitte-eestlastest ettevõtjad võimalusi, et oma ärisid neid solvanud kodumaalt välja viia. Just kodumaalt, sest suurem osa neist on siin sündinud.

Ma ei usu, et praeguse valitsuse ajal on konstruktiivne dialoog kodanikuühiskonnast üleüldse võimalik. Et see dialoog vähemalt algakski, peaks Eesti riik näitama, et ta üldse on kõigist siinelavatest inimestest huvitatud. Pall on, nagu öeldakse, valitsuse poole peal. Mitte praeguse valitsuse poolel, kellesse mitte-eestlastel pole üldse usku, vaid selle valitsuse poolel, kes peaks järgmisena tulema. Niisuguse valitsuse käes, kes hakkaks looma vastastikuseid suhteid, mille aluseks riigi tõelised huvid. Milles keskseks ülesandeks saaks mitte eneseupitamine teiste alandamise kaudu, vaid arvestamine kõigi huvidega, et ühiskond oleks stabiilne ja areneks.

VLADIMIR VELMAN, Riigikogu saadik

Jaga |