„7 sammu“ kui Reformierakonna muinasjutt seitsmest pöialpoisist

Esimeses punktis, mis käsitleb euro kasutuselevõttu, on Eesti infrastruktuuri ja majanduse jätkusuutlikkuse seisukohalt ohtlikke ettepanekuid. Näiteks: eelarve paindlikkuse suurendamiseks siduda konkreetsetest kuluartiklitest lahti kütuseaktsiis. Täna, kus 75% kütuseaktsiisist peab  minema teedeehituseks ja -hoolduseks, ei jätku neid vahendeid vajalikul määral. Praegu rikutakse seadust ja arvatakse selle 75% hulka ka välisvahendid, mis tegelikult peaksid olema täiendavalt suunatud teede ehitamisse. Tänaseks on vähendatud eraldisi kohalike teede korrashoiuks. Kui Reformierakonna ettepanek seaduseks muudetakse ja kütuseaktsiisi arvelt hakatakse eelarves oravate populistlikke auke  täitma, tähendaks see teede infrastruktuurile katastroofi. Sellise tegevusega rikutakse põhimõtet: kes kasutab, see maksab. Aktsiisi maksavad teedekasutajad ju veendumuses, et nende poolt kasutatavad teed oleksid korras.

Aktsiiside ennaktempos tõstmisega 2007. aasta kevadel tõstis Reformierakond inflatsiooni enneolematusse kõrgusesse, viies euro kasutuselevõtu umbmäärasesse kaugusse. Sama eesmärki täitis ka vastutustundetult täis blufitud 2008. aasta riigieelarve. Need praktilised sammud peegeldavad selle erakonna tegelikku nägu. Seega – esimese punkti ettepanekud on esialgu ainult sõnamulin.

Teises punktis toodud tulumaksumäära jätkuvas vähendamises ei ole midagi uut. See muudaks riigi  veelgi õhemaks, vähendaks riigi suutlikkust kaitsta oma kodanikke ja mingilgi määral juhtida majandust. Selletõttu ei suudeta kuidagi riigieelarvet tasakaalu viia ja tahetakse infrastruktuuri rahasid kasutama hakata muudel eesmärkidel.

Oravate sõnad lahknevad tegudest

„7 sammus“ on ka üks positiivse maiguga alapunkt. See ütleb, et tuleb kiiresti vastu võtta eraisikute väärtpaberiinvesteeringute maksuvabastuse seadus. Vaadates selliseid Reformierakonna tehtud käike nagu käibemaksumäärade tõstmine ettevõtluses, riigilõivude mitmekordistamine kõrguseni, mis enam ammu ei vasta riigilõivude põhimõttele, jääb ka maksuvabastuse kehtestamine tõenäoliselt ainult sõnamulinaks.

Kolmas punkt koosneb ainult loosungitest, mis kutsuvad bürokraatia vähendamise eesmärgil tervet rida seadusi muutma. Kuna senises praktikas on iga seadusemuudatusega ainult suurendatud bürokraatiat, siis ei saa seda tõsiselt võtta.

Neljandat punkti võib silmakirjalikuks pidada. Nimelt lubatakse selles aktiivselt arendada infrastruktuuri, muu hulgas ka transpordis. Ettepanekute esimeses punktis kavatsetakse teatavasti muuta seadust, et kütuseaktsiisist laekuvaid vahendeid saaks mujale kantida. Neljandas punktis on sulgudes küll mainitud eurovahendeid, aga ka siin tasuks heita pilk tänasele praktilisele tegevusele, kus 2008. aastal on eurovahenditest kasutatud ainult 10% ja jäetud kasutamata üle kahe miljardi krooni. Kuristik praktilise tegevuse ja õrnalt vuliseva sõnavoolu vahel on ületamatu.

Viiendast punktist loeme, et õnne peaks meie õuele tooma uue töölepinguseaduse vastuvõtmine. See seadus on juba mõnda aega Riigikogus menetlemisel ja jõuab 10. detsembril teisele lugemisele. Eelnõu on oma sisult töövõtjavaenulik, andes tööandjale palju lihtsama võimaluse töötajast vabanemiseks. Samas ei sisalda eelnõu praktiliselt midagi, et töötaja töö kaotamise järel veel toime tuleks.

Eesti energiajulgeolek põhjustab muret

Riik võtab siin endale ainult äärmiselt minimaalsed kohustused. Kui teises ettepanekus planeeritud tegevusena tulumaksu veelgi alandatakse, siis tulevikus ei tee riik tõenäoliselt enam seda vähestki. Selle eelnõu kohta on opositsioon teinud hulgaliselt muudatusettepanekuid, aga tõenäoliselt sõidetakse neist teerulliga üle. Teerulli juhtkangide taga istub loomulikult Reformierakond.

„7 sammus“ on ka üks mõistlik alapunkt, mis lubab koolituskulud vabastada erisoodustusmaksust. Niisuguse ettepanekuga tuli välja Keskerakonna fraktsioon oma ettekandes Riigikogus, kui riiklikult tähtsa küsimusena arutati ettevõtluskeskkonna arengut. Mul oli võimalus tollel arutelul seda sõnavõttu esitada. Tahaks loota, et see ettepanek viiakse ellu. Senise maksutõstmise foonil on see aga siiski väheusutav.

Kuues punkt puudutab Eesti riigi edasise eksisteerimise seisukohalt äärmiselt suure tähtsusega energiajulgeolekut. Ka ses osas ei kinnita tänini tehtud sammud alapunktides välja toodud mõtteid. Alates 1. jaanuarist 2016 ei tohi me enamikku Narva elektrijaamade katelagregaate enam kasutada. Seniajani ei ole tehtud ühtegi otsust praktilisteks sammudeks, kuidas tagada riigi energiavarustatus alates 1. jaanuarist 2016. Punktis esitatud loosungitest ei ole reaalset lahendust konkreetseks tähtajaks näha.

Seitsmes punkt, mis teatab vajadusest kaitsta eraomandit, ettevõtlusvabadust ja liberaalset majanduspoliitikat, on Reformierakonna poolt aastaid korratud loosung, mille elluviimise tagajärgi  tunneme täna omal nahal.

Kõik need seitse punkti on võetud samast Reformierakonna loosungite käsiraamatust, kust oli pärit  anekdoodina kõlav lubadus 15 aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka jõuda. Nüüd kihutame hoopis täie kiirusega vastassuunas. On märgata seaduspärasust, et peaministri ja Reformierakonna lubadused toimivad tegelikkuses vastupidi. Selle teadmisega tuleks neid loosungeid ka lugeda. „7 sammu“ on kui seitse pöialpoissi, kes eksisteerivad ainult muinasjutus. Seekord on tegu Reformierakonna muinasjutukogumikuga.

KALEV KALLO, Riigikogu majanduskomisjoni aseesimees

Jaga |