Mart Ummelase meediakommentaar "10 AASTAT TAGASI" (4)

22. oktoober 2001

Täna tahaksin kõnelda sellest, kas Eestis on veel ajakirjandust või pole enam teps mitte. Jah, püstitan selle küsimuse nii teravalt, kui olin värskest Sirbist läbi lugenud Hans H. Luige sõnavõtu 5. oktoobril Ühispangas toimunud konverentsil "Viis võimu". Kahjuks pole ma nii rikas ajakirjanik, et ise taolistel kallitel konverentsidel osaleda. Ja üldiselt olen neile ka käega löönud, sest olgu teemaks meedia või muu äritegevus, käivad meie firmajuhid seal põhiliselt refereerimas oma järjekordse väliskoolituse käigus õpitud stereotüüpseid seisukohti või lihtsalt uut lipsu näitamas.

Seekordne Hans Luige südamepuistamine oli aga midagi suhteliselt erakordset, küllap mõjutatud kuuldustest Ekspress Grupi ja selle suure Rootsi kaasomaniku Bonnieri pingestuvaist suhetest. Igatahes on Eesti nüüdisaja ehk silmapaistvaim meediamagnaat olnud ehmatavalt avameelne trükiajakirjanduse tegelikku olemust, müüdavust ja ostetavust paljastades. Rõhutan siinkohal - trükiajakirjanduse -, sest elektroonilise meedia kohta ta näiteid ei toonud. Küllap pole olukord seal oluliselt parem.

Igatahes mehetegu Hans Luigelt. Paljude tema seisukohtadega võin ausalt nõustuda, näiteks olen ka ise alati arvanud, et jutud meie ajakirjanduse niinimetatud poliitilisest mõjutatavusest on üldjuhul bluff. See probleem võib praktikas tekkida vaid avalik-õiguslike kanalite puhul, ja sedagi kaadriküsimustes. Meie poliitilised parteid on lihtsalt nii armetult vaesed ja ise ärimeestest sõltuvad, et reaalset poliitilist manipulatsiooni esineb üsna harva.

Tegelikeks ajakirjanduse palge kujundajaiks on siiski raha - rahamaailm ja turujõud. Alates hästi kinni makstud ja suud pidavaist peatoimetajaist ning muudest pisibossidest, suhtekorraldusfirmade poolt sisse söödetud teemade ja isikute ning omanikkonna tipptasemeni välja, kus tegemist pole enam lihtsalt labase altkäemaksuga, vaid tehingute seisukohalt soodsa partnerluse pakkumisega mitmes mõttes.

Hans Luik vihjab viimaste aastate suurte majandustehingute puhul PR-firmade rollile ajakirjanduses ilmunu kujundamisel. Kahtlemata on selles protsessis ka n-ö pöörmeseadjad oma väikse nutsu saanud, kuid tegelikult on küllap märksa suuremaid summasid või lubadusi nende kohta liigutatud sel puhul ka meedia omanikkonnas. Just sellele vihjab Luik, kõneldes, et tänased majandusprotsessid on tavalise ajakirjaniku jaoks lihtsalt liialt keerulised, et nad õieti mõistaksid, miks ja kuhu raha liigub.

Jah, Hans Luigel võib olla omamoodi õigus, vaadates neile protsessidele meie jaoks kättesaamatust miljonärikõrgusest. Ent kas ajakirjanduse roll peaks seetõttu olemagi - silmi sulgeda ja tunnistada oma ebakompetentsust? Lõpetab ju Hans Luik oma sõnavõtu sellega, et tõdeb: ajakirjanduse prestiiži säilitamise nimel ei hakatud ka ühe konkreetse ajakirjaniku ülesostmist avalikkuse ette tirima. Tähendab, tema ettekujutuses on ajakirjanduse prestiiž midagi oluliselt väärtuslikumat kui faktid või ühiskonnas õiguse ja õigluse taotlemine. Väärtuslikumat küllap taas rahalises väljenduses. Selline tõdemus madaldab igatahes ajakirjanduse sellessesamasse suhtekorralduse nišši, mida Luik oma sõnavõtus nagu pisut kritiseeriks ajakirjanduse alale tungimise pärast.

Mind hirmutab selline lähenemine ajakirjandusele, ja mitte sugugi ajakirjanduse prestiiži vähenemise pärast, sest prestiiž ei saa olla kuidagi parem kui ajakirjandus tegelikult on. Ei saa lihtsalt olla ajakirjandust kui jõudu, kui ühiskondlike protsesside mõjutajat, kui ta on sisemiselt nõrk - mäda ja äraostetav. Selline ajakirjandus on ühiskonnale pigem kahjuks kui kasuks. Parem kui sellist ei olekski.

Mind näiteks ei tee sugugi murelikuks see, kas ajakirjanikud väidetavalt keerukaid elektrijaamade, raudtee või veefirma erastamisi on kajastanud küllaldase majandusliku kompetentsusega. Mind teeb murelikuks pigem see, kui needsamad ajakirjanikud lakkavad ühel hetkel olemast ise kodanikud, osalised neissamades tegelikult mitte majanduslikes, vaid sotsiaalsetes protsessides, ja et nad sealjuures hülgavad oma lugejaskonna huvid ja hakkavad kaitsma mingeid muid, väidetavalt objektiivseid, kuid tegelikult kellegi täiesti subjektiivseid, konkreetseid majandushuve. Mitte hirm eksida majanduslike tehingute otstarbekuse hindamisel, vaid hirm mitte tunnetada oma lugejaskonna ja rahva ootusi, vajadusi ja huve seoses nendesamade tehingutega, peaks meie ajakirjanikkonda juhtima.

Hans Luik tõdeb sedagi, et kaks suuremat Eesti ajalehte võtsid presidendivalimiste lõppsirgel selge seisukoha teatud kandidaatide poolt ja vastu, ja et nad sealjuures panid rängalt mööda, seda isegi valijameestekogu seisukoha hindamisel, rääkimata rahva arvamusest. Juba on osa veebiajakirjandust jõudnud vaidlustada ka täna ilmunud küsitlustulemused uue presidendi rahvatoetuse kohta. Hans Luik tunnistab, et valimiste hommikul arvas ta, et ajakirjandus ei peaks nii kirglik olema. Mina julgen täna küsida, kas Eesti ajakirjandus julgeb üldse olla tema ise, või ongi talle määratud muutuda totaalse suhtekorralduse kõrvalharuks, kus probleem pole enam konkreetselt makstavas rahasummas, vaid kõikide ühiskonnas toimuvate protsesside hindamises läbi rahamaailma väärtushinnangute filtri, nii hästi-halvasti, kui see just tänastel lehemeestel välja kukub.

-o-

Jaga |