Väga valusad küsimused

Niipalju tuhandeid uusi tumedanahalisi pagulasi ületas paatidel Vahemere, nii suured hordid noori, täies elujõus mehi liigub samal ajal maismaad pidi Saksamaa poole – jättes endast maha lagastatud maa, täisroojatud bussid ja põlgusega minema visatud toiduabi. Ja mitte ainult Saksamaa poole.

Samal ajal antakse meile teada, et mõned kolonnid suunduvad tiibmanöövriga läbi Põhja-Rootsi ka Soome. Nii suurt põgeniketulva pole Euroopa pärast viimast maailmasõda näinud.

Samal ajal roomab halastamatu seakatk mööda sügisest Eestimaad.

Eestimaised rindeteated kirjeldavad, kuidas eile langes see farm, täna langeb too. Igaüks, kes kaardile vaatab, mõistab, et vastase jõudu ja agressiivsust arvestades võib karta, et homme langevad ka need ja need farmid.

Katkule kohaselt pannakse tuli räästasse mitte üksnes katkuhaige kodule, vaid tervele külale. Maarahvas vaatab masenduses, kuidas Ago „Höss“ Pärteli gaasikambri-mehed oma igapäevast hukkamistööd teevad ja kuidas kiiruga massihaudadesse aetud kehad – pundunud sead – otsekui kohutavad ilmutused taas hauast tõusevad. Tormates pole massihaudade kaevajatel olnud mahti vaadata, kuhu auk kaevata ja kas see äkki veesoone peale ei satu. Mis teha? – laiutavad ametimehed käsi, sõjas juhtub hullematki.

Rahvas on hirmul. Mis meist saab? – küsitakse üksteiselt iga päev. Omavahel räägitakse lausa kahest katkust, sea- ja pagulastekatkust. Saatuse irooniana kannavad mõlemad Aafrika märki.

Neil päevil potsatas nii minu kui ka teiste riigikogulaste postkasti pöördumine, kus räägiti mustast katkust ehk röövpagulastest. Küsitakse hirmunult: millal kumbki neist minu külasse, minu alevisse, minu linna jõuab? Millega tekkivad gängid mõne aja pärast hakkama võivad saada?

Millal langeb meie valla farm?

Kui palju pagulasi Brüsseli isandad seekord meile saadavad?

Siililegi on selge, et olukorras, kus Euroopat ründavad pagulashordid üha suuremaks paisuvad, murtakse varem või hiljem meiegi juhtide selgroog. Juba praegu küsivad Brüsseli isandad (muuseas, õigustatult!): Kuidas saab sedasi olla, et põllumeeste toetuseks julgete häbitult meilt raha küsida, kui meie aga palume põgenikekriisi lahendamiseks mõned tuhanded pagulased endale võtta, ajate jäärapäiselt sõrad vastu?

Ühed üritavad pagulaste kodule tule räästasse (loe: otsaseina) panna, teised laulavad Vabaduse platsil sallivuse toetuseks ja soovitavad protestijatel ennast ise põlema panna.

 Sellises õhkkonnas alustab Riigikogu tuleval esmaspäeval oma sügisest hooaega.

Juba esimesel päeval tuletavad Toompea lossi ette kogunevad põllumehed meile meelde, kui tihedalt on meie sead ja lehmad pagulastega seotud. Tänases maailmas on uskumatult paljud näiliselt üksteisest väga kaugel asuvad asjad omavahel kuratlikult tihedas seoses. Ka Kreeka laenu garanteerimine, sead, piimahind ja pagulased.

 Verivärske Riigikogu liikmena on mul palju küsimusi.

Miks me ei ole seakatku-vastases sõjas esimesena löögi alla sattunud lätlastelt midagi õppinud? Alati on nii, et esimeste lahingute kaotused on suuremad. Miks on täna vastupidi?

Kui me toetasime Araabia kevadet ja lasime sealsed kõva käega diktaatorid minema pühkida, miks me imestame nüüd põgeniketulva üle?

Millal hakkame Kreekale lahke käega antud laene korstnasse kirjutama?

Miks peavad riigiisad rahvast lolliks?

 Minu arvates Eestit ei tohi sedasi juhtida, et üks käsi ei tea, mida teine teeb.

KESKMÕTE: Olukorras, kus Euroopat ründavad pagulashordid üha suuremaks paisuvad, murtakse varem või hiljem meiegi juhtide selgroog.

PEETER ERNITS, Riigikogu liige, valitud Tartu- ja Jõgevamaalt

Jaga |