Miks Eesti president on grusiin?

ALLAN ALAKÜLA,      29. november 2006


Möödunud nädalal Gruusia parlamendi eriistungil kõneldes võrdles Eesti riigipea „rooside revolutsiooni" järgset Gruusiat omaaegse Lääne-Berliiniga kui Lääne demokraatia idapoolseima eelpostiga. „Parafraseerides John F. Kennedyt, ütles Ilves: „Me oleme teiega. Mina olen teiega. Ja ma usun, et võin siin ja nüüd öelda – Me Qartveli var." („Ma olen grusiin.")," teatas Eesti presidendi pressiteenistus.
Kuna Ilves lisas, et tal on Gruusiast tuua värskeid sõnumeid Eestis käinud tippkülalisele George W. Bushile, siis tugevneb küsimus: mis erilised huvid on Eestil Gruusias?

Kas Gruusial on meiega kaubavahetuseks arvestatav potentsiaal? Peale magusavõitu veinide ja rämeda mineraalvee nagu ei midagi. Kas meil on mingid erilised ajaloolised suhted? Ei midagi erilist, kui mitte lugeda üldkristlikku põhja ja nõukogulikku lähiminevikku. Või on Gruusia demokraatia-alastes saavutustes midagi erilist? Seda tasub lähemalt vaadata.
Mihhail Saakashvili kaaskonna marss pealinna Thbilisi peale algas kolm aastat tagasi Gorist. Ja mitte juhuslikult sealse linnavalitsuse hoone ees segamatult kõrguva Stalini monumendi juures toimunud miitingult. Aga ärgem saagem valesti aru – sõnumiks polnud sugugi stalinliku minevikuga lõpparve tegemine, vaid otse vastupidi. Näiteks Saakashvili hollandlannast abikaasa on hiljem avalikult kinnitanud, et tema mees tahabki käia tugevate Gruusia liidrite Stalini ja Beria jälgedes. Gorist, Stalini sünnipaigast, alustati revolutsiooni just selle tagamõttega.

Gruusia linnades on praegu vähemalt 18 Stalini kuju. Endisaegse sisuga Stalini muuseumi Goris peab aga ülal juba kolm aastat tagasi väidetavalt demokraatliku arengutee valinud Gruusia riik. Värske vabadussammas ja okupatsioonimuuseum Thbilisis on selles kontekstis silmakirjalikud sammud läänlaste ninapidi vedamiseks.

Stalini au sees pidamine Gruusias on eriti tundlik Eestis, kuna Saakashvili nõunikuks on maailmas kibeda antikommunistina tuntud Mart Laar. Eestis muretseb Laar väga Tallinnas seisva Pronkssõduri pärast. Sedasama võidukat Punaarmeed juhtinud Stalini kujud Gruusias Laari aga ei sega. Kuigi see on igale Stalini genotsiidi teadvale eurooplasele sama solvav nagu võiks olla Hitleri jätkuv kummardamine tema sünnimaal Austrias.

Gruusia demokraatia eripära paraku ei piirdu Stalini kummardamisega. Eelmisel nädalal avaldati Soome valitsuse toel valminud rahvusvahelise korruptsiooni-uurimise organisatsiooni Transparency International ettekanne, mille järgi pole Gruusias ükski võimuinstitutsioon kaitstud sekkumise eest. Gruusia võimumehhanismid sarnanevad selle ettekande järgi otsustades üha enam Venemaa ja Kesk-Aasia omadelele. Võimude lahusus on siin müüt – nii valitsus ja parlament kui ka kohalik omavalitsus on tegelikult piiramatu presidendivõimu ripatsiks. Transparency Internationali analüüs on jämedas kontrastis Saakashvili hooplemistega sellest, kuidas korruptsioon on Gruusiast kadunud ja kuidas meedia on täiesti vaba.

Gruusia revolutsiooni taga oli USA huvi. Rooside revolutsiooni tehti USA magnaadi Sorose rahaga ning uue võimu kindlustamiseks on kaasatud Eesti administratiivne ressurss ja Sorose siinsed harud. Eesti ja Euroopa Liidu võite seoses Gruusiaga on raske kirjeldada. Euroopa, aga eriti Eesti kaotus on aga selge suhetes Venemaaga. Ja mis veelgi olulisem: Eesti diskrediteerib end sellise vahendustegevusega tõeliselt demokraatlike ideaalidega riikide silmis, kes näevad ja saavad aru, millega on tegemist.

Eesti välispoliitiline prioriteet nr 1 või isegi nr 12 ei peaks olema Gruusia. Kuigi saan aru Ameerika huvist Eesti abil Gruusiaga mängida. Meenutagem vaid episoodi, kui Gruusia resolutsioon läks ÜRO-s Ameerika ja Venemaa vahetuskaubaks Põhja-Korea vastu ning Gruusia ainsaks toeks sai abivalmis Eesti parlamendi avaldus. (Muide, kuhu jäi Gruusia parlamendi toetusavaldus Eestile, kui ÜRO-s mõisteti hukka meie pronkssõduri-eelnõud?)

Ameeriklaste stereotüüpset suhtumist endise idabloki rahvastesse kehastab praegu Tallinna kinodes jooksev kikilipsuga ja, leebelt öeldes, ekstravagantse käitumisega Borat Sagdiev. Sellistel ameeriklastel on täiesti kama, kas mingi Eesti president nimetab end grusiiniks või kasahhiks. Mina tahan siiski, et vaba Eesti president ütleks nii kodu- kui ka välismaal ühesuguse uhkusega: „Ma olen eestlane!"

KESKMÕTE:
Saakashvili marss Thbilisi peale algas Gori Stalini monumendi juurest. Sõnumiks polnud lõpparve stalinliku minevikuga, vaid vastupidi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (69)