Nädala juubilar KURT VONNEGUT 90

Kurt Vonneguti ellu jagus draamat rohkem kui küllaldaselt -1945. aastal oli ta Ameerika jalaväelasena, kes sõjavangi langemise tõttu võitlusvõimetu, sunnitud üle elama liitlasvägede poolt Dresdeni pommitamise õudused. Teda hoiti kinni endises tapamaja laos, mis andis pealkirja Vonneguti ühele kuulsaimale teosele - "Tapamaja, korpus viis". See on sõjavastane romaan, mille peategelane Billy Pilgrim teeb Dresdeni pommitamise taustal müütilisi ajarännakuid.

11. novembril 1922 saksa päritolu neljanda põlve ameeriklaste peres sündinud Vonnegut on ise tunnistanud, et hakkas kirjutama soovist Dresdeni pommitamisel läbi elatu paberile panna ja koledad mälestused ilukirjanduslikult endast välja kirjutada. Vonneguti sõnul oli lihtsalt tore, et lisaks selle kõige eest ta hiljem teenis raha.

Kõik Vonneguti teosed jõuavadki ühel või teisel moel ikka sinnasamasse - Saksamaale, Dresdenisse. Vonnegutile ei mahtunud hinge, et liitlasväed brutaalselt hävitasid sakslastest tsiviilelanikkonda ja ühe protestantismi pärli, Dresdeni linna. Teise maailmasõja ja Dresdeni vari on suuremas osas tema teostes pidevalt olemas.

Kirjanik rõhutab korduvalt sõja mõttetust. Raamatus "Tapamaja, korpus viis" on näiteks selline tabav lõik: "Tapatalgute kohta ei saagi midagi intelligentset öelda. Kõik ju peaksid olema surnud, et mitte kunagi enam midagi öelda ega midagi tahta. Pärast tapatalguid peaks kõik olema väga vaikne, ja alati ongi vaikne, ainult linnud ei vaiki.

Ja mida need linnud siis ütlevad? Ütlevad, mida tapatalgute kohta öelda ongi, nagu näiteks "Tsii-tsi-viit?""

Siinkirjutaja arvates tulenes Vonneguti võime elu niivõrd paeluvalt kirjeldada tollest vaimsest seisundist, mida kirjanik koges Dresdeni pommitamise ajal. See on surmaeelne olukord, kus inimene tajub, et ta niikuinii enam midagi oma saatuse muutmiseks teha ei saa. Kõik karjed on karjutud, kõik hirmuvärinad on üle elatud. Sellise lõpliku paratamatuse tunnistamise ja surmaeelse olukorra eel hakkab inimene tundma end kergendatult. Siis hakkab inimene nägema elu ja sõda selle tühisuses.

Seetõttu ongi Vonneguti teostes valdav hingerahu andev paratamatuse tunnistamine, kus puuduvad ülevad ja väsitavad emotsioonid.

Lõik raamatust "Tapamaja, korpus viis" kinnitab seda: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha""

Milline suurepärane mõte ka meie Eesti närviliseks kippuvasse igapäevaellu!

Muide, „Tapamaja, korpus viis" on USA keskkoolides üks enim keeldusid ära teeninud raamat üldse. Näiteks alles eelmisel aastal kõrvaldas Missouri osariigi üks piirkondi koolide õppekavast ja raamatukogudest Vonneguti selle teose.. Ettekäändeks toodi liialt räige ja seksuaalselt paljastav sõnakasutus. Tegemist on tõeliselt naeruväärse põhjendusega, kui arvestada, millist roppust nii USA kui ka ülejäänud maailma noorukid Hollywoodist tulevaid filme vaadates näevad ja kuulevad iga päev. See ongi just selline ameerikalik silmakirjalikkus, mida Vonnegut oma teostes pilkas!

Nagu Dresdeni õudustest veel vähe oleks olnud - Kurti ema tappis end unerohu üledoosiga päev varem, kui poeg pidi saabuma koju Teisest maailmasõjast. Pärast sõda töötas Vonnegut mitmesugustes ametites, muu hulgas ka ajakirjanikuna ja ühes esimestest Saabi müügiesindustest USA-s.

1945. aastal abiellus Kurt Vonnegut oma esimese abikaasaga. Olles kolme oma lapse vanemad, lapsendasid nad noorelt surnud õe ja õemehe kolm last.

Kirjaniku kuulsus jõudis tippu 1970. aastatel, pärast raamatute "Tapamaja, korpus viis" ja "Tšempionide eine" ilmumist.

Aastal 1979 abiellus Vonnegut teist korda, seekord tuntud portreefotograafi Jill Krementziga. Nad elasid Codi neemel ja Manhattani linnamajas. 1984. aastal üritas kirjanik end tappa, kuid päästeti. Ta suri 2007. aastal kodus trepil kukkudes saadud ajutrauma tüsistustesse.

Kurt Vonnegut võis end pidada õnnelikuks, et sündis just sel ajal, kui naturalistlikum, otsesõnalisem väljendusviis oli ameerika kirjanikele veel lubatud. Sellesinatse maailma ilu ja koledust suutis ta lugejatele igatahes suurepäraselt ja otseselt edasi anda. Tänapäeval, kus kultuuri- ja loomeinimesed peavad kulgema mööda nn poliitkorrektsuse radu, poleks Vonnegutist maailmakuulsust enam pruukinud saada.

INDREK VEISERIK

Jaga |