Vastukajasid eelmises lehes ilmunud kirjutisele „Sundüürnike seisusesse sattumise psühholoogilised t

28. märts 2007


copija Sundüürnikul ei ole mingisuguseid võimalusi saada oma kodu. Mina leian, et see probleem laheneks, kui välja maksta turuhinnas kompensatsioon selle elamispinna eest, mille riik oma poliitilise otsuse tagajärjel sundüürnikult ära võttis. Nende hulka kuuluvad ka need, kes ise oma korteriprobleemi lahendasid, riigilt kompensatsiooni saamata. Keskerakond on ainukese erakonnana otsinud sundüürnike probleemi lahendust, aga see ei ole ka täiuslik olnud. Teised erakonnad ei ole vaevunudki sellele tähelepanu pöörama.

munitsipaalelamispind aitaks selle probleemi lahendamisele oluliselt kaasa. Mulle väga meeldis Keskerakonna programmis see punkt – 10 000 munitsipaalkorterit. See vähendaks üksiti ka tööpuudust. Kui igas suuremas linnas oleks normaalsete (tõesti normaalsete!) üüridega munitsipaalelamispinnad (mille üürimine ei sõltuks omaniku suvast ja tujust), siis poleks vaja ju ilmtingimata omale korterit osta! Enamikus riikides on ca 20% munitsipaalpindu, mida vajadusel üürida. Meil aga on mingi omandikirg. Kui siia omale elamispind osta – 30-aastase laenuga, siis elad ja kopitadki ühes kohas, stagneerud , muutud tigedaks ja närviliseks. Teine eestlane on sellisele oma probleemidega pinnuks silmas ja vihkamist väärt. Mulle läks väga hinge meie 14-lapselise eesti pere lugu, kes elasid kuskil külas sotsiaalabist. Vanemad olid energilised teotahtelised inimesed, aga elamispinda sinna, kus oleks ka tööd olnud, nad ei saanud endale Eestis lubada. Nüüd elavadki Inglismaal koos 8 lapsega, kes käivad seal koolis. Saavad praegu veel sotsiaalabi, varsti antakse ka munitsipaalmaja, kuhu perega elama minna. Unistavad oma lillefirmast. Millest nad aga ei unista – see on Eestisse tagasipöördumine. Nii me oma rahvuskaaslastest ilma jäämegi.

Vabaturg Munitsipaalelamispinnad heaoluriikides on tavalisest üürikorterist vaid 25% odavamad. Kanada, kus ajalooliselt munitsipaalmaju polnud, maksab vaestele hoopis üüritoetust, sest nii on kõigile osapooltele mugavam, sobivam ja kiirem. Eestiski poleks üldse munitsipaalpindade ehitamist vaja, üüritoetused oleks parim lahendus. Vaesema elanikkonna koondamine suurtesse kortermajadesse ja eriti selliste majade koondamine ühte asumisse garanteerib sellises asumis ja sellistes majades kuritegevuse kasvu ja sotsiaalse allakäigu.

To munitsipaalpind Lääneriikides, kus keskmise sotsiaalkorteri üür munitsipaalelamus on vaid veidi odavam tegelikust, ei toimu elamu või kvartali allakäik väga kiiresti, kuna seal elab ka suhteliselt hästi toimetulevaid inimesi. Samuti pingutavad Lääne linnad kõvasti, et sotsiaalmaju korras hoida, ehkki sellest tulenevalt tuleb üürnikel hoolduskulude eest umbes 1/3 võrra rohkem tasuda, kui sarnases eramajas, ning see "sööb ära" pea kogu üürisoodustuse. Eestis elab munitsipaalmajades samuti mingi osa jõukaid endisi sundüürnikke, ja loomulikult tervendab see üürikasarmu sotsiaalset atmosfääri. Kuna meie jõukad üürnikud ei maksa endale jõukohast üüri, siis läheb see maksumaksjale väga kalliks maksma ning tekitab paksu verd mujal. 20. sajandi kurb kogemus on näidanud, et sotsiaalprobleemid mitte ainult et ei lahene massilise sotsiaalotstarbelise elamuehituse läbi, vaid isegi suurenevad. Pariisi ümbruses hiljuti märatsenud aafrika päritoluga noored elavad vapustavalt uhke arhitektuuriga munitsipaalasumites, mille sotsiaalne õhustik on parandamatult getostunud. Saksamaal ja Hollandis, kus maksumaksjad on prantslastest rikkamad, ehitavad linnad segaasustusega munitsipaalmaju ja mikrorajoone, paigutades vaesemad ja potentsiaalselt probleemsemad üürnikud jõukate kohalike keskkonda, sõna otseses mõttes nende vahele.

Frei Tuleks selgeks teha, kui paljudele ja kui suures mahus maksavad Euroopa riigid ja Kanada eluasemetoetusi – ikka ainult selleks, et täita inimõiguste ja põhivabaduste aluspõhimõtteid ja tagada oma elanikele inimväärne eksistents. Ja kui neid andmed Eesti omadega võrdleme, saab arvatavasti igaühele selgeks, et Eesti peaks siinkohal – kui ta tahab Euroopa kultuurriikide perre kuuluda –, punastama ja suu esialgu päris kinni pidama ning asuma sundüürnikele tekitatud ülekohut heastama, kaasaarvatult munitsipaalelamispindu ehitama, a priori ja ilma igasuguse tingimiseta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (91)