Lõuna-Osseetia: tohutu möödapanek

Nüüd loodab Saakašvili külma sõja stereotüüpidele Venemaa ohust oma meeleheitlikus püüdluses saada Läänelt abi: „See, mida Venemaa teeb, on avatud, varjamatu agressioon ja väljakutse tervele maailmale. Kui maailm Venemaad täna ei peata, võivad Vene tankid lõpetada ükskõik millises Euroopa pealinnas.“

Tühi jutt. Gruusia oli see, kes seda sõda alustas.

Kronoloogia reedab kõik. Tulevahetused Gruusia ja Lõuna-Osseetia vägede vahel olid olnud viimaste kuude jooksul tihedamad kui tavaliselt, aga neljapäeva õhtupoolikul, 7. augustil, pakkus Saakašvili separatistlikule Lõuna-Osseetia valitsusele „otsekohest relvarahu ja rahurääkimiste alustamist“, lubades lauale „täielikku autonoomiat“. Samal õhtul andis ta aga korralduse üldiseks pealetungiks.

Lõuna-Osseetia president Eduard Kokoitõ nimetas Saakašvili üleskutset relvarahule „põlastusväärseks ja salakavalaks“ viguriks, mida see tunduski olevat. Terve neljapäeva öö ja reede hommiku sadas Gruusia suurtükkidest mürske Tšinvali, Lõuna-Osseetia pealinna peale, samal ajal kui Gruusia jalavägi ja tankid seda piirasid. Vene ajakirjanikud väitsid, et 70% linnast on hävinenud, ja reede õhtupoolikuks oli linn Gruusia kätes.

Saakašvili mõtted kaugemale ei ulatu

On selge, et rünnak oli pikalt ette kavatsetud, aga paistab, et kaugemale Saakašvili plaan ei ulatanud. Ta eeldas, et maailma tähelepanu jääb olümpiamängude avamisele ning Venemaa reaktsioon jääb hiljaks, sest peaminister Vladimir Putin viibis parasjagu Pekingis.

Kui Saakašvilil olnuks kolm-neli päeva, et kehtestada täielik sõjaline kontroll Lõuna-Osseetia üle, oleks ta seadnud võimule gruusiameelse administratsiooni ja nimetanud probleemi lahendatuks. Seejärel oleks ta koos Lääne diplomaatilise toe ja sõjalise abiga suutnud vastu pidada Venemaa raevukatele protestidele ja võimalikele sõjalistele operatsioonidele. Kuid kõik tema kalkulatsioonid osutusid valeks.

Venemaa ei viivitanud reageeringuga vähimatki. Reede keskpäeval asus suurearvuline Vene vägi Põhja-Osseetiast (mis on Vene Föderatsiooni osa) liikvele ja Venemaa strateegilised pommitajad asusid ründama Gruusia-siseseid sihtmärke. Laupäeva hommikuks, kui Putin Põhja-Osseetia pealinna Vladikavkazi jõudis, löödi juba Gruusia vägesid Tšinvalist välja.

Gruusia šansid haihtusid

Laupäeva õhtul kutsus Gruusia üles vaherahule ja kuulutas vägede väljaviimise Lõuna-Osseetiast, et hoida ära „humanitaarkatastroofi“. Saakašvili õnnemäng ebaõnnestus ja igasugune väljavaade Gruusial tulevikus separatistlik provints tagasi saada haihtus. Nagu Putin ütles, sai Gruusia territoriaalne terviklikkus „surmahoobi“.

Kaotatud pole ainult Lõuna-Osseetia. Igasugune lootus, et Gruusia võiks tagasi saada oma teise lahkulöönud provintsi Abhaasia, on samuti kadunud. Laupäeval teatas Abhaasia valitsus kavast ajada sõjalise rünnakuga Gruusia väed Kodori mäekurust välja. See on viimane Abhaasia territooriumidest, mis veel tema kontrolli all pole. Venemaa sõjaväe toetusega on tõenäoline, et see ka õnnestub.

Kui tähtis see kõik on?

See on tähtis Saakašvilile, kes tõenäoliselt kaotab võimu. See tähendab palju 300 000 grusiinile, kes põgenesid oma kodudest Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, kui need kaks end pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal Gruusia riigist lahutasid. Gruusia katsed neid 1992. ja 1993. aastal tagasi vallutada osutusid veristeks ebaõnnestumisteks. Pärast nüüdset teist katset on selge, et Gruusia põgenikud ei saa enam kunagi koju naasta.

Abhaasidel ja lõunaosseetidel on põhjust selle kõige üle rõõmustada. Kuigi nad jagavad ajalugu ja ortodoksset kristlust palju suurearvulisema grusiini rahvaga, on nad siiski etniliselt eraldiseisvad rahvused oma erinevate keeltega ja on alati pannud pahaks Stalini otsust ühendada nad Gruusia ülemvõimu alla. Läheb aastakümneid, kuni nad saavutavad ametliku iseseisvuse või neid täielikult Vene Föderatsiooni sulatatakse, aga igal juhul jäävad nad lõpptulemusega rahule.

NATO on Kaukaasias surnud

Bushi administratsiooni ambitsioonid laiendada NATOt Kaukaasia mägedesse on surnud. See omakorda on meeltmööda prantslastele, sakslastele ja teistele NATO liikmetele, kes on seda alati näinud kummalise ja provokatiivsena. Venelased, kelle vastu provokatsioon suunatud oli, võivad tunda heameelt, kui kiiresti ja efektiivselt nende valitsus reageeris.

Kedagi teist see kõik ei huvitagi.

Siin ei ole mingeid suuri moraalseid KÜSIMUSI. Gruusia üritas Lõuna-Osseetias teha täpselt seda, mida Venemaa tegi Tšetšeenias, aga ta polnud piisavalt tugev ja Lõuna-Osseetial oli suurem sõber. Siin ei ole ka erilisi strateegilisi põhjusi – peale mõne gaasijuhtmeliini on terve Taga-Kaukaasia muule maailmale väikese tähtsusega. Kuue kuu pärast me ilmselt ei mäletagi seda rumalat seiklust.

Jaga |