Salatehingud Tallinna Sadamas ammu teada

SIIS VEEL SÕIDUVEES: Fotol Tallinna Sadama pressikonverents möödunud aasta detsembrist saarte parvlaevaliikluse hanke teemal. Tallinna Sadama nõukogu esimees Remo Holsmer (vasakul), juhatuse liige Allan Kiil ja juhatuse esimees Ain Kaljurand. Foto: Scanpix

Siinkohal väärivad kogu kujunenud olukorras kiitust just meie lehe toimetus ja meie tublid kaasautorid – Kesknädal paljastas juba 2009. aastal artiklis „Tallinna Sadama juhtide korruptsiooniraha voolas Reformierakonda?“ sadama juhtkonna, eriti reformierakondlase (endine sotsiaaldemokraat, muide!) Allan Kiili seadusevastaseid tegusid.

2009. aasta 1. aprillil ilmunud Kesknädal kirjutas, et prokuratuur ja riigikontroll peaksid uurima Tallinna Sadama majandamist ja suurte riigihangete läbiviimisel tehtavaid korruptiivseid tehinguid.

„Õigusriigis peaks ju kõikides ettevõtetes toimuv, kaasa arvatud riigi omanduses olevad ettevõtted, olema läbipaistev ning arusaadav kõigile. Mihkel Oviir, Raivo Aeg, Norman Aas – see on teie töö. Või kuidas?“ küsis Kesknädal juba kuus ja pool aastat tagasi.

Mihkel Oviir, Raivo Aeg ja Norman Aas toona vaikisid. Huvitav, miks?

Võtmeisikuks Toomas Luman

„Sadam on kindlasti üks olulisemaid riigile kuuluvaid infrastruktuuri ettevõtteid. Tallinna Sadam on aastate jooksul investeerinud infrastruktuuri miljardeid kroone. Vaieldamatult kõige edukam ettevõte ehituse riigihangetel sadamas on aastate jooksul olnud Eesti Ehitus AS (tänane Nordecon – Toim.). See ettevõte on võitnud viimase 12 aasta jooksul Tallinna Sadama suurtest infrastruktuuri riigihangetest koguni 15,“ andis Kesknädal toona teada.

Reformierakonna suurrahastajale Toomas Lumanile kuulunud Eesti Ehitus ehk Nordecon võitis praktiliselt kõik Tallinna Sadama tähtsamad hanked. Ajavahemikul 2005. aasta märtsist kuni 2008. aasta detsembrini toetas Luman Reformierakonda 3,2 miljoni krooniga. Aastased toetussummad kõikusid vahemikus 0,4 miljonist kroonist 2008. aastal kuni 1 miljoni kroonini aastal 2007.

„Raha on osavalt ära hajutatud – peaaegu iga kuu on Reformierakonnale läinud sada tuhat, mõni kuu ka kakssada tuhat krooni. Luman on Reformierakonnale või selle tipptegijatele justkui palka maksnud,“ kirjutas Kesknädal.

„Tähelepanemist väärib mõnigi kokkulangevus, kui rahaülekanne Reformierakonnale on tehtud üsna vahetult pärast järjekordse ehitushanke äravõitmist. Seega Eesti Ehituse omanik Luman ei ole kaubelnud kahjuga. Toetades erakonda miljonite kroonidega, on tema ettevõte olnud pidevalt üliedukas riigile kuuluva Tallinna Sadama riigihangetel, võites ehitustöid enda ettevõttele aastate jooksul ligikaudu 1,4 miljardi krooni eest,“ märkasime ja märkisime meie juba 2009. aastal.

Raamat „Kuritegu ja karistamatus“

2009. aastal ilmus Kesknädalas üldse pikem korruptsioonilugude sari tollaste koalitsioonipoliitikute (Reform, IRL ja SDE) seostest majandustegelastega ja eriti riigiettevõtete juhtide käsi-peseb-kätt-tehingutest. Sarja n-ö initsiaatoriks või käivitajaks oli õigupoolest keskerakondlase, Tallinna abilinnapea Vladimir Panovi õigeksmõistmine 2008. aastal, kui selle mehe üle oli viis aastat kohut peetud nn korruptsioonikahtluse tõttu, ja siis lõpuks, pärast pikki vintsutusi mööda kohtuprotsesse ja avalikku lintšimist meedias ta ikkagi õigeks mõisteti.

Seepeale otsustasime kiigata ka valitsuse ja riigiettevõtete varjatud argiellu. Sest ei saa olla ju nii, et korruptsioon vohab ainult omavalitsustes (koguni peaaegu et ühesainsas omavalitsuses – Tallinnas), või siis ainult võimuliidu suhtes opositsioonilise erakonna juhitud omavalitsustes; kuid samal ajal suurtes riigiettevõtetes ja ministeeriumides on kõik okei. Kusjuures tagatipuks selgub, et mingit korruptsiooni jõustruktuuride kogu tulejõu vastavast suunamisest hoolimata kohalikus omavalitsuses ikkagi pole, vähemasti mitte märkimisväärset.

Kokku ilmus Kesknädalas 2009. aasta jooksul 16 peamiselt Reformierakonna ja IRL-i, aga natuke ka SDE kõrgete poliitikutega seotud korruptsioonikirjeldust, millest mitte ühegagi neist ei mindud Kesknädala vastu kohtusse. 2009. aasta lõpupoole kogusime kõik ilmunud lood koos hilisemate kommentaaridega kokku ja Kesknädal kirjastas raamatu „Kuritegu ja karistamatus“, mis levis kümnete tuhandete suuruse tiraažiga nii eesti kui ka vene keeles.

Tallinna Sadama juhtide, eriti Allan Kiili, aga ka Toomas Lumani, sadama kauaaegse nõukogu esimehe Neinar Seli, IRL-iga seotud poliitiku ja ärimehe Toivo Prommi jmt täna nii tuntud inimese nimed esinesid korduvalt juba selles raamatus.

Kuus aastat on möödas. Kesknädal oli juba siis tubli. Täna on Kapo tubli. Aga miks alles nüüd, lp Kaitsepolitsei ja Riigiprokuratuur? Kas sellepärast, et Reform läks liiga ülbeks, liiga ahneks, liiga kuritegelikuks ja liiga karistamatuks? Ja partner IRL-il viskas see kõik üle?

Kes on Allan Kiil?

Alates 2003. aastast kuulus Tallinna Sadama juhatusse kehakultuuriharidusega reformierakondlane Allan Kiil. Tema kureerida oli sadama ehitusdivisjon ja infrastruktuuri halduse divisjon. Ehitusdivisjoni oluliseks tööks vastavalt sadama organisatsioonile on ehitusjärelevalve teostamine. See divisjon juhib ehitusalaste riigihangete tingimuste koostamist ja arvestamist. „Põhimõtteliselt on kogu ehitusalaste riigihangetega tegelemine alates riigihanke tingimuste koostamisest ja dokumentide ettevalmistamisest kuni ehitusjärelevalveni ning kvaliteedi kontrollini reformikas Allan Kiili valvsa pilgu all,“ seisab juba eespool tsiteeritud 1. aprilli 2009 Kesknädalas (vt www.kesknadal.ee).

Kiili puhul on tegemist endise Harku vallavolikogu esimehega, keda tema enda parteikaaslased soovisid 2008. aastal Reformierakonnast välja visata. Põhjuseks olid detailplaneeringutega seonduvad intriigid Harku vallas. Tüli paisus väga suureks, ja see tasandati erakonnasiseselt – sest Kiil oli erakonnale… kasulik. Et mitte öelda – „ämma kapp“.

Kõige taga seisab Reformierakond

„Tundub, et Eesti Ehituse pidev riigihankevõit Tallinna Sadamas ei ole midagi ebamäärast ega tabamatut. Selgelt on näha huvitatud isikud, kes on esindatud sadama erinevatel juhtimistasanditel. Ühisnimetajaks, mis seob nii tellijat ehk Tallinna Sadamat tema nõukogu ja juhatuse näol ühelt poolt ning tööde teostajat Eesti Ehitust teiselt poolt, on Reformierakond. Olulised otsustajad, sadama nõukogu esimees Neinar Seli ja juhatuse liige Allan Kiil ning Eesti Ehituse suuromanik Toomas Luman kuuluvad kõik Reformierakonda,“ kirjutas Kesknädal.

Muide, samal ajal kui Kapo ametnikud 26. augustil vahistasid Kiili ja Kaljuranna, teatas Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman paljudele ootamatult 27. augustil oma otsusest lahkuda riigiettevõtte Eesti Energia nõukogust, mille töös on ta osalenud 1998. aastast – seega terve igaviku.

Mis tingis Lumani otsuse just praegu? Kas tõesti on Lumanil karta, et Kapo ametnikud jõuavad peagi temani, ning targem on juhtivatelt ametikohtadelt kohe taanduda? Ehk jääb siis torm tulemata?

Lumani seotusele Tallinna Sadama hiiglaslike tehingutega viitasid piisavalt juba eespoolsed tsitaadid 2009. aasta Kesknädala artiklist.

Kuidas ka ei vaataks, kangesti näib, et Reformierakonda on pikki aastaid rahastatud Tallinna Sadamas läbi viidud korruptiivsete tehingute, näiteks riigihangete, kaudu. Ehk siis „ämma kapp“, mille taha pugesid peitu mitmed Reformierakonna juhtfiguurid n-ö Meikari juhtumis (eesotsas praeguse majandus- ja taristuministri Kristen Michaliga), paistab olevat leitud. Või vähemalt osa sellest kurikuulsast „kapist“.

See, milles Kaljuranda ja Kiili praegu süüdistatakse, on vaid jäämäe tipp õigusrikkumiste jadas, millele nood mehed ja nende kaaskondlased oma elu rajasid.

Partners in crime, muud pole öelda.

URMI REINDE

INDREK VEISERIK

[fotoallkiri]

KAPO-l TASUB UURIDA: Kesknädal kirjutas 2009. aastal raamatus „Kuritegu ja karistamatus“ lk 113, kuidas reformistid Tallinna Sadama endine nõukogu esimees Neinar Seli ja Allan Kiil ning IRL-i mees,  Tõnis Paltsu lähedane sõber Toivo Promm Paljassaares  Tallinna Sadamale kuuluvate kaide odavmüügist rikastusid.

Jaga |