13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Orjanduslik aeg polegi lõppenudHANS PALKMAN, 18. juuni 2014Orjasuhted kui üks inimsuhete põhivorme avalduvad tänapäeval varjatult või avalikult paljudel elualadel, aga ka riiklikul tasemel. Euroopa „demokraatiamaades“ esineb orjus pehmemas vormis. Orjad (töö- ja võlaorjad) on võitluse tulemusena saavutanud teatud inim- ja kodanikuõigusi ning heaolu, mida orjapidajatel (neid on alla 5% elanikest: poliitikud, pankurid, oligarhid) on raske rikkuda ning jõuvõtete asemel kasutatakse varjatud meetodeid. Euroopas on üks selliseid projekte Euroopa Liit, mis maksumaksjalt üksnes võtab, aga midagi peale ebakindla rahu vastu ei paku.
Eesti kui Euroopa suurriikide koloniaalvaldus viljeleb orjust avalikult – kes soovib ja mõistab, see näeb, et Eesti vastab kõiges uusorjandusliku riigi tunnustele. Ta kopeerib pigem Sparta kui Ateena mudelit, kus mõnele protsendile oligarhilisele ülikkonnale kuulus jagamatu võim ja lõviosa ühiskonna varadest. 80% lihtkodanikest, kes formaalselt ja silmakirjalikult on vabad (võivad „valida“ oma isandaid või olla vabad orjatöö otsinguil), on tegelikult „kõnelevad tööriistad“. Nagu olid antiikajalgi. Võib-olla on meie tänase maksumaksjast orja olukord isegi halvem, sest sageli ei suuda ta taastoota enda ja oma perekonna tööjõulisust, aga antiikajal oli orjapidaja selle eest vastutav. Orja tapmise või surnuksvaevamise eest karistati orjapidajat karmilt, isegi surmanuhtlusega; meil aga – mõne aastakesega või sedagi mitte. Meie uusorjast kodanikul puudub tegelikult kohtuõiguse kasutamise võimalus. Tülgastavat tegelikkust püütakse meil varjata põhiseaduse ja seadusandlusega. Formaalne põhiseadus ei kehti siin tegelikkuses üheski sättes alates eesti rahva ja eesti keele säilitamisest ning lõpetades seaduste endi täieliku abrakadabraga – need on arusaamatud seadusandjatele endilegi. Meie orjapidajate „liigutava hoolitsuse“ viimasteks näideteks on „töövõimereform“ ja jalgratturite kiivrikandmiskohustus. Polegi lihtne öelda, kas orjasuhted on vabatahtlikud või pealesunnitud. Antiikajal saadi lõviosa orje sõdadest, aga juba siis oli ka palju sõltuvus- ja võlaorjust. Mitmendat põlve ori ei soovinudki vabaneda orjusest, saati veel mõistliku orjapidaja võimusest. Näib, et Eestiski on küllalt tugev sündroom, kus ori ei saa elada ilma orjapidajata. Ehk küll armastame oma kultusfilmi hüüdlauset: „Meie reliikvia on vabadus!“ Armastame meenutada oma vabaduskette ja ühislaulmisi, teeme seda nüüd jälle, sest on meie „puudutuse aeg“ – üldlaulupidu ja -tantsupidu. Kui tugev peab olema puudutus, kes või mis peab meid puudutama, et saaksime ükskord ometi vabaks? Vabamaks – nagu teised rahvad Euroopas. HANS PALKMAN Pärnumaalt Viimati muudetud: 18.06.2014
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
