13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Raamat räägib Sinuga iseURMI REINDE, 09. oktoober 2002"Ema, kes võitis" otsib Eesti ühiskonnast headust, mõistmist ja tarkust Kui ma helistasin Peeter Oleskile ja palusin talt luba avaldada sündivas rongaema-teemalises kogumikus tema aastaid tagasi ilmunud kirjutis naise ja väärikuse teemal, väljendus lugupeetav kirjandusteadlane umbes nii: kasutage seda kus ja kuidas soovite, trükitud looming elab oma elu ja räägib teiega ise, olenemata sellest, kas autor lubab või mitte. Samast mõttest võiks lähtuda igaüks, kes võtab vaevaks avada publitsistliku kogumiku, mis väljus KESKNÄDALA väljaandena 3. oktoobril Tallinna Raamatutrükikojast ja asus elama oma elu. Raamatu pealkiri on "Vilja Savisaar - ema, kes võitis". Elame ajal ja keskkonnas, kus oleme harjunud, et mitte keegi mitte kunagi ei ole mitte milleski süüdi. Suur laev suure hulga inimestega uppus, ja mitte keegi pole süüdi. Kaitseväe poisid läksid uljaspäi merre, jäidki sinna, aga keegi pole süüdi. Kümned pangad ja fondid on tõusnud ja langenud, rahva raha on tuulde lastud, aga keegi pole süüdi. Üks nõukogu on juhtinud oma tööd nii, et kaheksa miljonit on kadunud, aga keegi pole süüdi, pigem on sellegi kurva sündmuse pealt profiiti lõigatud. Omandireformiga on tuhandeid inimesi moraalselt sandistatud ja isegi surma saadetud, aga süüdlasi selle kuriteo eest ei näe kuskil. Aga üks kohtuprotsess, mida läbi viie aasta kandis sõna rongaema, jõudis oma loogilise lõpuni - süüdlane leidus. Inimene, kes mitmes erinevas kohtuastmes süüdi mõisteti, ise ennast süüdi siiski ei tunnistanud. Ta kaebas otsuse korduvalt edasi ja lõpuks andis kohtusse terve riigi, kus ta meelevaldselt süüdlaseks olevat tehtud. Ka viimse instantsi tõde, Euroopa kohus, kinnitas - riik ei ole süüdi, inimene on süüdi. Süüdlast karistati, öelgem küll sümboolselt, aga siiski karistati. Temast sai kriminaalkurjategija kriminaalkoodeksi paragrahvi 130 järgi. Teda küll karistati, ja õige kiiresti unustati. Õigemini taheti unustada. Sest unustamine on kasulik - süüdlasele endale ja nendele, kes kuritegu mahitasid. Sest kui on kurjategija, pidi ju olema ka kuritegu. Kui aga on kuritöö ja on karistus, peab olema ka kannatanu. Kui on vaid kaks osalist, kurjategija ja kannatanu, on lihtsam, sest juhtum jääb piiritletuks. Kui on aga tegemist tirazheeritud kuriteoga, mille tulemusena on puudutatud tuhanded inimesed ja kui on määritud kodaniku au ja väärikus terve ühiskonna ees, ei ole seda võimalik unustada ega jätta pelgalt kahe inimese vaheliseks asjaks. Eesti ühiskond väärib seda, et rongaema-protsessi niipea ei unustataks. Kui üldse. Sellepärast pidi sündima raamat. Täpselt samadel põhjustel, nagu Rein Kaarepere sõbrad ilmutasid raamatu "Saldo" pärast tema surma, et küsida - miks? Miks juhtus kõik nii, nagu juhtus? Täpselt samuti, nagu on kirjutatud loendamatuid raamatuid saatusekaaslastest Titanicust ja Estoniast, et küsida - miks? Täpselt samuti tahtis allakirjutanu küsida - miks? Miks tehti ühest emast rongaema, ja miks lasti sel avalikul hukkamistseremoonial viis aastat kesta? Elus ja raamatus jääb alati midagi puudu Autorina tunnen ka mina ennast süüdi. Selle eest, et ma ei ole suutnud midagi teha meie ühiskonna vaimse tervenemise huvides. Selle eest, et raamatut kokku pannes ei suutnud ma realiseerida kõike kavatsetut. Selle eest, et olles alasti kiskunud ühe üsnagi hirmsa loo üksikasjad, olen võrdlemisi alatul kombel kasutanud ära elavaid inimesi. Kes elavad oma elu, kuhu ma võibolla ei tohiks tungida. Ma planeerisin kõike väga suurejooneliselt. Tundsin ennast peaaegu Inglise kuningakoja autojuhina, kes laseb raamatuna käiku kõrgema seltskonna telgitagused. Ja kui oleksin pisut noorem, tunneksin end ehk koguni Monika Lewinskyna, kes eneserealisatsiooni nimel kisub maailma ees lõhki oma tööandja. Sõnad ja paber kannatavad kõike. Sellest ju kõik algaski: rongaema inetu lugu, mille sünd paisati kümnete tuhandete lugejate ette 3. aprillil 1996 ajalehes Postimees ja mis lõppes 1. septembril 2002, kui kadus ENSV-aegne kriminaalkoodeks koos oma 130. paragrahviga. Kuus aastat kirgi, kannatusi, pisaraid, üleolekut, uhkustamist, ärplemist, kaotusi ja võite, mis vaevalt suutsid kedagi õnnelikumaks või õnnetumaks teha. Miks? Selle küsimuse esitasin kohtunikele, ajakirjanikele, poliitikutele, isegi arstidele ja teadlastele. Otsisin abi klassikutelt itaalia ja ladina keeles. Lugesin läbi mõne raamatu, ilma milleta ei saanud kirjutada seda raamatut. Sõdisin tuttavate ja võõrastega, vaidlesin nendega, kes tahtsid mind aidata, ja nutsin nende pärast, kes üritasid mind takistada. Ja nagu tihti elus, leidus neid, kes sulle halba soovivad, ka nende seas, keda pidasin endale lähedaseks. Aga ma ei jõudnud, ei osanud, ei suutnud kõike, mida tahtsin. Ma ei jõudnud kirikusse, kuigi esialgses kavas olin kirja pannud nimed Einar Soone, Mihkel Kukk, Kalev Raave - õpetajad, kelle tähendamissõnu olen aastaid tähtsaks pidanud. Ei jõudnud Tallinnas Peeteli kogudusse, kelle kohta ma tean, et seal tegeldakse kodututega ja kus ma kindlasti oleksin täiendanud oma teadmisi selle kohta, kus katkevad sidemed, mis ühendavad inimest inimesetusega. Ei jõudnud lastekodusse, kuigi asjatundjad soovitasid kontakti võtta Kuressaare ja Tartu väikelastekodudega, kus oleksin kuulnud midagi olulist tõeliste rongaemade kohta - kes nad on? kust nad tulevad? miks nad on? Ma ei jõudnud ka tublide ja tarkade eesti naiste juurde, kes üritavad mitmel rindel korraga hakkama saada - olla ema, olla töötaja, olla abikaasa, olla ühiskonnategelane. Olen korduvalt kuulnud, et sageli käriseb just see kõige kallim side - emaks olemine. Ikka peavad ootama lapsed, ikka peavad ema äraolekuga ja tema lõputu hilinemisega leppima lapsed, ja ikka teevad meile lõpuks kolossaalseid etteheiteid ja mõistavad oma emade üle kohut meie lapsed. Kui sageli me tunneme ennast ise rongaemana? Mina tunnen küll. See kõik jäi kahjuks raamatust "Ema, kes võitis" välja. See raamat on niivõrd hell ja ränk tähis Eesti lähiajaloo poliit- ning ajakirjandusmaastikul, et teda pole mõtet lörtsida valimiseelses luukereklõbinas. Presentatsioon tuleb pärast valimisi. Ootusseisund ja retseptsioon Nii. Olen üritanud kõnelda keeles, millest saab aru iga inimene, kes tahab aru saada. Aga meil on ju haige ühiskond. Meie ühiskond on ülepolitiseeritud, nagu peen termin seda väljendab, ja sellesse haigusnähtu ei sobi analüüs, küsimus, arutlus, debatt. Eriti ei sobi meile lugupidamine oponendi vastu. Meil on kõik selge, vastused teada, vaidlevad need, kes ei tea ja kahtlevad vaid lollid. Ja eriti selged on meile need asjad, mida pole veel olemaski. Kuna kogumik sisaldab ohtralt varem ilmunud kirjutisi ja fotosid, palusin vastavalt autorikaitse seadusele väljaannete ja autorite luba, et vajalikku materjali raamatuna välja anda. Nii sattus meedia kasutusse info kogumiku ilmumise kohta, mis pole ju saladus. 2. oktoobri SL Õhtuleht tutvustaski paari reaga projekti pealkirja all "Rongaema rakendub valimisvankri ette", mis, tunnistan, ei olnud kuigivõrd täpne ega ka mitte sõbralik. Aga ma tunnistan ka Õhtulehe kolleegide õigust avaldada materjale nii nagu neile meeldib. Küll aga üllatas, et mitte öelda jahmatas mitte ainult mind, vaid ka teisi asjaosalisi ekskolleeg Enno Tammeri pisut nervööslik väljaastumine järgmise päeva SL ÕL-is, kus ta kahjuks näitab, et on jäänud pidama samale mättakesele, kus ta istus juba kuus aastat tagasi. Mõnda asja maailmas on ikka tõesti võimatu muuta! Tillukest, ent töökat kollektiivi, kelle mitmeaastase vaimutöö tulemusena sündis ülevaatlik ja emotsionaalne kogumik "Ema, kes võitis", tabas õudus, kui nägime, et taas on sõnarelvile tõusmas inimesed, kelle ainus siht on rünnata poliitilist vastast - ka siis, kui seda vastast ei olegi. Midagi muud kui seostada kuue aasta töö resultaat valimistega, nad eeldatavasti ei suudagi. Otsustasime seepeale, et avaliku esitluse teeme raamatule "Vilja Savisaar - ema, kes võitis" alles pärast eelolevaid valimisi. Meil on aega küll, ka kuni järgmiste ning ülejärgmiste valimisteni. Sest igavesi asju on ju veel ometi maailmas. Üks neist on raamat. Ja raamatuga võidelda on üsna mõttetu tegu. Viimati muudetud: 09.10.2002
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
