Aegumatu valu

SIMMO SAAR,      22. märts 2006


Igal maal ja igal rahval on olemas päevi, mil peeglisse vaadates närbub pilk ning meenub ebaõiglus, mida minevikus ohtralt talutud. Olgu selleks siis holokaust, Pearl Harbour või Hiroshima – küünlad akendel ning erinevate rahvaste südames süttivad mineviku ja langenute auks süttivad ikkagi ühtmoodi...

Eestlased on kannatanud palju, siinkirjutaja arvates rohkemgi kui ülalnimetatud ameeriklased või jaapanlased. Sest meie, kes me „võitsime" 20. sajandi suurimast sõjast 50-aastase orjapõlve, ei mänginud suure sõja vallapääsemises mitte mingisugust rolli. Polnud meil ei territoriaalseid nõudmisi ega abistanud me ühtki osapoolt. Kuid kõrvalejäämine ei tähenda alati terveksjäämist.
Esimene suur küüditamislaine vapustas meie kaunist kodumaad 1941. aasta juunis. Sündinud nendest sündmustest 39 aastat hiljem, ei või ega saagi ma kommenteerida detailselt seda, mis noil päevi aset leidis. Tean vaid, et 65 aastat tagasi võis kergest, sirelilõhnalisest juunihõngust leida hirmu, kurjust ja ebakindlust. Ja seda mitmel põhjusel: aasta tagasi sovetistatud Eesti asus Euroopas, kus juba ligi kaks aastat oli kestnud sõda.

Vabadust ei toonud keegi

1945. aastal, mil võitjad laiutasid purukspekstud Berliini varemetes, oli eesti rahva saatus kindel: vabadust ei olnud toonud sakslased, vabadust ei suutnud tuua Pitka-poisid, ja kohe päris kindlasti ei too vabadust need ennasttäis ja veidralt lõhnavad Nõukogude väeosad, kes pärast mõningast äraolekut jälle Maarjamaa pinda tallasid. Jah, kuid vähemalt sõda oli selleks korraks läbi...

Kuid paraku oli saatus seekord rahu toonud vaid valitutele – repressioonid Nõukogude vägede poolt okupeeritud aladel jätkusid. Ei möödunud nelja aastatki, kui 1949. aasta märtsis logistasid Siberi poole järjekordsed loomavagunite-voorid. Üle kahekümne tuhande eestlase alustas teekonda tundmatusse, süütult kandes võõra võimu poolt külge kleebitud halvakspanumärki. Ei põhjendanud keegi, mispärast tuli minna – kiirustades kästi pakkida kohvrid ning kaduda koos ööpimedusega. Sest ei sobinud selline vaatepilt „nõukogude sõbralikule vennaspäikesele", mis kevadisest idataevast peagi taanduvat talve kimbutama asus.

Loomavagunitesse topiti kogu eesti rahvast

14. juuni ja 25. märts on meie rahva jaoks leinapäevad. Heites pilgu möödanikku, võime vaid loota, et midagi selletaolist ei tule enam üle elada ei meil ega ka kellelgi teisel. Öeldakse, et mõningaid asju suudab parandada vaid aeg. Tollasel veretsaaril Stalinil oli üks ja seesama põhimõte: pole inimest, pole probleemi. Ja mulle tundub, et paljuski jagavad seda arvamust ka need, kelle käed 57 aastat tagasi märtsis määritud said. Kohati üritatakse meile seletada, et kõik see on ju minevik, et ajalukku läinud kannatuste kandjate põlvkond kaob meie seast peagi ning sellega kaovad ka võlad, kaovad kannatused ja kustub võlgnevus. Kuid nii see siiski ei ole: kahekümnenda sajandi neljanda kümnendi üheksandal aastal topiti loomavagunitesse mitte ainult üle kahekümne tuhande eestlase, vaid sinna laaditi moraalselt kogu eesti rahvas. Sest polnud ju keegi külmale maale saadetutest milleski otseselt süüdi – paragrahvi, mille sõnastus oleks olnud „eestlasena sündimise ja eesti keele rääkimise eest – 25+5", ei eksisteerinud ühelgi paberil. Olemas oli ta vaid nende jaoks, keda minul on raske pidada inimeseks – olgu selleks siis „suur juht Stalin" või mõni tema arvukatest käsutäitjatest.

Eesti ootab andekspalumist

Kohati tundub, et seesama kirjutamata paragrahv on siiski veel kusagil alles. Sest ei ole ju praegune Nõukogude Liidu õigusjärglane tollal toimepandu pärast meie ees veel vabandust palunud. Igal riigil on olemas õigusjärglane, ning mõnedel aegadel lausa hiiglaslikku maalappi omanud monstrumi järeltulijaks on ennast tituleerinud Venemaa. Ning tänini oleme olukorras, kus „Moskva lainepikkuselt" tuleb kõike muud peale lihtsa ja oodatud vabanduse – olgu selleks siis irin piirileppe preambula suhtes või „huvitavate" ajalookäsituste loomine Eesti ja NL-i varajastest suhetest. Nii väitis Venemaa Teaduste Akadeemia Rahvusvaheliste Suhete Keskuse liige Anatoli Utkin, nagu oleksid Balti riigid astunud NSV Liitu vabatahtliku rahvahääletuse teel. Ju vist loodab mitte just kõige filigraansemat välispoliitikat ajav naabrimees, et unustame oma kannatused ise. Sest andekspalumine pole sugugi mõnus tegevus – sellega võib kaasneda vastutus. Ja nii siis üritabki süüdlase järeltulija teha näo, nagu poleks tal asjaga vähimatki pistmist.
Ent jättes kõrvale poliitika, võime tõdeda: 25.märts kuulub nende päevade hulka, mida eales ei tohi unustada. Jääb vaid lootus, et tollal toime pandu jääb ajalooraamatutesse ega kordu enam iial. Kuid unustada – seda ei tohi me iialgi! Ei tohi me seda lasta unustada ka neil, kelle esiisade korraldusel küüditamisrongid komplekteeriti ning Siberi poole teele saadeti. Sest, olen veendunud, nii juuni- kui ka märtsiküüditamisega tekitati pöördumatut kahju nii üksikinimestele kui tervele rahvale.


FOTO:
SEE KEVAD TULI TEISITI: 1953. aasta kevad algas kõigile küüditatutele 5. märtsil Stalini surmaga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)