Mõned Reformi valijad on kodutud

Tol päeval tuli mul pähe enne oma kella kontrollida. Selgus, et see oli olnud neli minutit õigest ajast tagapool. Keerasin kella sekundipealt õigeks ja jõudsin peatusse täpselt poolteist minutit enne sõidugraafikus märgitud aega, kuid mingit erilist kasu ma sellest ei lõiganud.

Nüüdseks olen tõele jälile jõudnud. Tänu ajast maha jäänud kellale oli mul tekkinud illusioon, et kõik hilisõhtused trammid lahkuvad peatusest vähemalt neli minutit enne õiget aega, kuigi tegelikult lahkuvad ainult kaks minutit.

Küll aga lõikas järjekordsest nihkest minu ja trammijuhi aegruumide vahel kasu üks vanem härra, kel tuli vaksalis veeta otsatult palju kauem aega, kui järgmise ühissõiduki saabumiseni jäänud oli.

Kõigepealt suits, siis poliitika

Nagu ikka, sai ka see öine vestlus alguse tänu ühisele huvile tubakatoodete vastu. Milliselt muult pinnalt normaalne inimene öö hakul Balti jaamas üldse võõraga vestlust alustab?

Esmalt palus Ilmar, nagu ta end hiljem tutvustas, suitsu vene keeles, aga mitte nii nagu harilikult, vaid kuidagi segaselt pikalt ja eesti aktsendiga. Minu küsivale kulmukortsutusele järgnes loogiline järeldus: „Aa - eestlane! Peremees, kuule, ega suitsu ei ole pakkuda?"

Katsusin taskud käega läbi ja leidsin paki kahe sigaretiga. Ulatasin ühe mehele ja panin põlema ka teise. „Mingit trammi siit niikuinii niipea ei tule," mõtlesin endamisi. Ja jagatud pakk on ikka pool pakki.

Jäime mõlemad jõllitama taamal ilutsevat plakatit, mis kutsus töötuid mingile infopäevale või keskerakondlikule klubiüritusele. „Jälle Savisaar reklaamib, kurat," nähvas Ilmar pahuralt pärast tutvumisringi. „Vist jah," tuli mul nõustuda. „Kas sa valima lähed?" jätkas mees poliitikalainel. Vastasin, et ma ei tea veel, sest ma ei ole ühegi erakonna nimekirja ega lubadustega piisavalt hästi kursis et otsustada.

„Alati saab veel rohkem perse minna!"

„Kindlasti mine! Peab minema!" põrutas Ilmar. „Peaasi, et Savisaar võimule ei saaks. Muidu müüakse meid Venemaale maha," seletas mees edasi. „Noh, Savisaart ma niikuinii ei oleks valinud, aga keda sina siis valid?" uurisin, sest tundus, et Ilmaril on kõik selge.

„Mina valin ikka Ansipit. Kord peab olema. Muidu tuleb jälle mõni suvaline ja keerab kõik perse. Aga ega ma ei ütle, et sina pead Ansipit valima," julgustas kodanik mind ise mõtlema. „Kas kõik juba praegu ei ole siis perses?" tundsin huvi. „On. Aga alati saab veel rohkem perse minna," tõdes mees, kel minust ilmselgelt kordades mahukam kogemustepagas turjal. Tõdes ja tõmbas viimase mahvi.

„Aitüma, peremees! Kuule, ma lähen nüüd sisse. Kuradi külm on," lausus Ilmar ja seadis sammud selle pangaautomaatide ruumi poole, mis lilleputka küljes on. „Jõudu," soovisin. Tal läks seda vaja. Juurdlesin parasjagu selle üle, kui ebameeldiv oleks elada Balti jaamas sularahaautomaatide putkas, ning ootamatult saabuski viimane tramm.

Enne kurvi nägin viivuks trammi tagumisest aknast putka juures pidurdavat politseibussi. Ilmselt tuli Ilmaril tol päeval ööseks uus ulualus otsida. Aga kord peab olema.

.RAGNAR TEEVEER

 Nelli Teataja

30. jaanuar

Jaga |