On siis poliitilise peenraha kurss tõusnud?

SIMMO SAAR,      18. august 2004


Kas saame loota oma liitlase USA peale, kes tegelikult vallutas ju Iraagi naftaväljad neidsamu ebademokraatliku riigikorra ja inimõiguste eiramise ettekäändeid kasutades? Või ehk loodame, et Eesti on praegu rahvusvahelises poliitikas väärtuslikum peenraha kui kuuskümmend viis aastat tagasi?

20. sajandil muutus inimkonnale palju. Ei teagi, milliseid saavutusi just kõige rohkem esile tõsta – edusammud on tuntavad kõikides teadusharudes ning ka üldinimlikus suhtumises üksteisesse.

Maailm hullus ja tappis kõiki
Ent mustades toonides võiks mainida lugematut hulka erinevaid riikidevahelisi relvastatud konflikte, millest selgelt eristuvad kaks suuremat – Esimene ja Teine maailmasõda. Ehk siis perioodid, mil maailm hullus, tappes armuta kõiki ja kõike, vajudes lõpuks räsituna kokku, peas ainult üks mõte – miks? Miks läks kõik nii ja mitte teisiti?
Pärast Esimest maailmasõda kadusid rahvusvaheliselt areenilt Saksa, Austria-Ungari ja Venemaa monarhiad, tekkisid uued väikeriigid (nagu näiteks Eesti) ja sõlmiti Versailles´ rahu, mis tagas agressoriks tembeldatud Saksamaa ägamise ebaõiglaste reparatsioonitasude all, piirates muuhulgas ka tugevalt endise uhke Saksa armee suurust. Arvati, et nüüdseks on rahu majas ja enam ei pea inimkond nägema mahapõletatud külasid, varemetes kodusid ega virnadesse kuhjatud inimkorjuseid.
Kõik läks aga teisiti. Viletsus, mille sõja võitjad omaenese tarkuses olid tekitanud, lõi Saksamaal kaks äärmuslikku liikumist – kommunistid ja natsionaalsotsialistid, kes, jagades vihaseid lubadusi valitseva ebaõigluse parandamiseks, kogusid suurel hulgal poolehoidu.
Rahutused möllasid ka sõja võitjate hulka kuuluval Venemaal – kodusel lahingutandril katsusid rammu tsaarimeelsed valged ja tulevased maailma hirmuvalitsejad, kommunistid.
Hoolimata raskustest on inimkonnal võime taastuda ning juba kolmekümnendate alguses olid nii Saksamaa kui Venemaa taas kord täiesti arvestatavad suurriigid. Olles mõnevõrra erinevad küll oma poliitilistelt ja majanduslikelt suunitlustelt, olid mõlemad oma olemuselt siiski üpris sarnased – kumbki neist oli esimeses suures sõjas palju mõjuvõimu ning territooriumi kaotanud autoritaarse rezhiimiga monstrum.

Vähemuse õigusnõuded viisid sõjani
Saksamaa kiikas vihaselt Elsass-Lotringi suunal, viies 1936. aastal Hitleri käeviipe saatel sinna oma väed. Järgnesid Austria anšluss ning tsirkus Sudeedimaa saksa vähemuse ja nende rikutud õiguste ümber. Kirjutades Goebbelsi kontrollitud meedias aina enam ja enam sakslaste kiusamisest Tšehhimaal, pani Kolmanda riigi kantsler Adolf Hitler lõpuks asja rahvusvahelise kella külge, nõudes Sudeedimaad Saksa riigi koosseisu. Münchenis peetud kõnelustel, mille vahendajaks oli "erapooletu" Mussolini, otsustati rahu säilitamise kaalutlustel loovutada Saksa diktaatorile kõik nõutu hõbekandikul. Adolf Hitler deklareeris seepeale, et rohkem territoriaalseid nõudmisi tal pole ning kõik võivad nüüd taas olla sõbrad. Paraku marssisid natsionaalsotsialistliku armee sõdurid Sudeedimaast kaugemale, võttes enda haldusalasse kogu Tšehhimaa ...
Lääneriigid eesotsas eesliks tehtud Inglise peaminister Chamberlainiga said oma eksitusest aru alles septembris aastal 1939, kui traktoritehastes salaja toodetud germaani soomusmasinad Poola piiri ületasid ning pea pidurdamatult Varssavi suunas liikusid. Nõukogude Liit, kasutades ettekäändena "Saksamaalt õhkuvat sõjalist ohtu", surus Balti riikidele peale vastastikuse abistamise pakti, tuues baasidesse sisse rohkem vägesid, kui alguses lubatud.
Teine maailmasõda kestis Euroopas kuus aastat ning tänu natside kuritegudele sai inimkond järjekordse vapustuse. 1949. aastal võeti vastu Inimõiguste ülddeklaratsioon, mis oli uus suund probleemide lahendamisel. Inimesed kogusid end, õppisid sallivust ning asusid taas oma kodusid üles ehitama. Ning et enam selline asi ei korduks, otsustati demokraatiat kaitsta iga hinna eest, vajadusel ka ennetada erinevate diktatuuride tõusu.
Kuid tänu ettevaatamatusele oli aga jälle maailmas olemas potentsiaalne agressor – NSV Liit, kelle tegevuse hammasrataste vahele oli jäänud ka meie kodumaa Eesti, mille kunagi lääneliitlased Hitleri purustamise eest väikese lisatasuna Stalinile kinkisid. Kurioosse näitena sõjajärgse Euroopa erinevusest võib tuua fakti, et sellal, kui lääneriigid tähistasid Inimõiguste ülddeklaratsiooni sündi, vurasid mööda Maarjamaad lugematud loomavagunid, sihtkohaks Siber ...

Õiglust on ikka raske leida
Taasiseseisvumine 1991. aastal oli meeliülendav. Lõpuks ometi olime vabad, lõpuks ometi lehvis kaua peidus olnud sinimustvalge trikoloor uhkelt meie peade kohal. Ja hetkeks isegi tundus, et elame nüüd maailmas, kus õiglus pole mitte ainult sõnakõlks.
Paraku aga pole maailmas endiselt õiglust. Mitte keegi ei viitsi väljaspool Eestit mälestada meie represseerituid, Venemaa valitsus saab iga kord krambid, kui julgeme talle meenutada neid veriseid tegusid, mille ta eelkäija Nõukogude Liit korda saatis. See olevat juba vana asi. Ainus probleem, mis ei taha kuidagi aeguda, on aga meie Saksa poolel sõdinud sõjaveteranid, pakkudes oma tillukeste õlleistumistega materjali erinevateks kirjutisteks nii Venemaa kui ka juudi kogukonna esindajatele.
Eriti keeruliseks teeb olukorra vene vähemuse "raske" olukord Eestis. Vähe sellest, et siin rehabiliteeritakse peaaegu riiklikul tasandil natsismi, siin valitsevad ka natslikud seadused, mis on venelaste väitel tekitanud ohtliku vaakumi paarisaja tuhande mittekodaniku tekkimise näol. Vene välisminister on avaldanud kartust, et Balti riigid võivad oma käitumisega provotseerida idanaabrit võtma kasutusele suuremaid turvameetmeid, hoidmaks ära sõjalist konflikti. Kuuleme pidevalt, et meie ei austa inimõigusi ega demokraatia alusreegleid ... Imelik on seda kuulda riigi esindajatelt, kelle "demokraatia" sarnaneb hirmsasti juba Teise maailmasõja eelse diktatuuriga ...
On selge, et me pole üksi. Kuid kas saame loota oma liitlasele, Ameerika Ühendriikidele, kes tegelikult vallutas Iraagi naftaväljad samu ettekäändeid kasutades (ebademokraatlik riigikord ja inimõiguste mittetäitmine)? Või kas tõesti loodame, et Eesti on praegusel poliitilisel maastikul väärtuslikum peenraha kui näiteks kuuskümmend viis aastat tagasi?
Ma ei tea vastust nendele küsimustele ... Kuid ma arvan, et muretsemiseks on põhjust ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)