Rasket otsust pole kerge teha

SIIRI OVIIR,      13. veebruar 2002




Nii minu kui patsiendi, arsti ja ravimitootja huvi on, et arstirohu hind oleks tema tarbijale taskukohane. Kindlasti tuleb alustada ravimite hinnapoliitika kujundamisest ja kulutuste kontrolli alla võtmisest.

Kui võtsin vastu sotsiaalministri koha, teadsin, et kerge ei saa olema. Ministeeriumi keskseim probleem on, et ta pole kujunenud oma valdkonna kompetentsikeskuseks. See ei tähenda "kõige targem olemist", kuid tähendab võimet iseseisvalt juhtida valitsemisala valdkondi ja kontrollida oma asutusi. Selle asemel domineerib soov kõik "asjad" sisse osta. Sisse ostetakse mitte ainult tugiteenused (investeeringute juhtimine, IT jms), vaid ka põhitegevused (õigusloome, uuringud, tervishoiuprojekti
koostamine).

Kehtiv seadus kümme aastat vana

Ma ei ole mõne probleemi lahendusvariantide sisseostmisele mingil
juhul vastu. Kuid paraku lihtsama vastupanu teed minemisel on suur risk. Ei suudeta püstitada asjatundlikke ega järjepidevaid lähteülesandeid, tulemustega ei osata aga midagi peale hakata. See kehtib ka ravikindlustusseaduse eelnõu kohta.
Täna kehtiv ravikindlustusseadus võeti vastu 10 aastat tagasi, minu esimesel ministriks oleku ajal. Vahepeal on sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa laekumine suurenenud 10 korda, ravimisele kulutatav osa 9 korda, soodusravimite hüvitamiseks kuluv osa aga 19 korda.
Samas on ravimid patsientidele ikka ülejõu kallid. Mis oleks väljapääs? Kindlasti tuleb alustada hinnapoliitika kujundamisest ja kulutuste kontrolli alla võtmisest. Nii minu kui kõigi asjaosaliste (patsient, arst, ravimitootja) huvi on, et ravimihind oleks tarbijale taskukohane. Ülikallile tootele puudub ostja, arsti töö muutub mõttetuks ja lõppkokkuvõttes kaotab patsient tervise, kui mitte elu. Ka riigi (ravikindlustuse) võimalused ravimikulude hüvitamisel pole piiramatud.

Ehk aitaks piirhind

Riigikogu liikmena esitasin ravikindlustuse seadusesse hinnakujundamise ettepanekud soodustingimustel hüvitamisele (haigekassapoolse kompenseerimise) kuuluvate ravimite osas. Ravimiturul on kahesugused ravimid - patendikaitset omavad originaalravimid (nn uue põlvkonna ravimid) ja patendikaitseta analoogravimid.
Esimestele tuleb hind määrata hinnakokkuleppega, piirhinda neile määrata on võimatu, neist igaühe puhul on tegemist erineva toimeainega. Originaali patendikaitse lakkamise järel tulevad turule kümned samal toimeainel põhinevad analoogravimid. Ja nende hinna kontrolli all hoidmiseks tuleb määrata keskmine ehk piirhind. Analoogravimid, mille hind on piirhinnast kõrgemal, peavad oma hinda langetama, aga ravimid, mille hind jäi allapoole piiri, peavad sõlmima hinnakokkuleppe, vältimaks nende hindade tõusu.

Kuulakem üksteise arvamust

Ravimite hindade määramisel ei pea ma õigeks nende liigitamist sama toime alusel. 21. sajandil ei võrrelda ravimeid enam toime alusel, vaid siiski molekulide, toimeaine põhiselt. Tundub lihtne. Kuid selleks, et selleni jõuda, tuli konsulteerida asjatundjatega, arstide ja tootjatega. Nõupidamistes ei ole midagi taunitavat, peame ju nõu põllumajandustootjatega, kui tegeleme maaelu küsimustega või advokaatidega, kui käsil oli advokatuuriseaduse menetlemine jne. Arvamuste kuulamisel tuleb osata terad sõkaldest eraldada.
Kelle huvides oli lahenduste otsimise asemel "musti jõude" välja kutsuda? Ega äkki mitte nende huvides, kes paar päeva enne minu ametisse asumist vähendasid (tõstsid kinnitatud eelarves ringi) 113 miljonit krooni raviteenuste raha, millest 80 miljonit liideti ravimikuludele, ja sellega tervishoiutöötajate pahameele just minu vastu suunasid?
Milline süüdistus on järgmine?
Kas Rapla haigla probleemistik? Või paar päeva enne ametist lahkumist minister Eiki Nestori allkirjastatud leping vedurimeeste ühendusega?
Järgmised kümme päeva näitavad...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)