Oktoobrirevolutsiooni pikad varjud

Eelmisel aastal viidi Venemaal taas läbi uuring, kus inimestel paluti vastata küsimusele, mida nad teeksid, kui Oktoobrirevolutsioon leiaks aset nende silme all. 15% tunnistas, et nemad toetaks bolševikke aktiivselt. Veel 13% oli neid, kes bolševikke mingil määral abistaks.

Eestis bolševike toetajaid pole

Kui arvestada, et 1990. aastal kuulus samale küsimusele vastanutest bolševike toetajate hulka ühtekokku lausa 40%, on see toetajaskond mõnevõrra kahanenud. Kuid samas märkis endiselt vähem kui kümnendik vastuseks, et nemad võitleks bolševike vastu. Rohkem oli neid, kes üritaks need ajad lihtsalt kuidagi üle elada või põgeneks välismaale.

Enamiku venelaste arvates oli see revolutsioon ajalooline paratamatus, millel nii omad plussid kui ka miinused.

Kui nüüd küsiti, millise poliitilise suuna poolehoidja oleks inimene 1917. aastal olnud, märkisid ligi pooled vastuseks "mitte ühegi" või "raske vastata", aga peaaegu kolmandik pooldanuks bolševikke. Võrdluseks: monarhiste oleks toetanud 5% ja vahetult pärast Oktoobrirevolutsiooni Ülevenemaalise Asutava Kogu valimisel vabadel valimistel ligi 40% kohtadest saanud esseere kõigest 4% tänapäeva venelastest.

Eestis said bolševikud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimisel 40% ja 1918. aasta jaanuaris (uue kalendri järgi veebruaris) osaliselt läbi viidud Eesti Asutava Kogu valimisel 37% häältest, kuid tänapäeval on raske leida eestlast, kes tunnistaks ennast bolševike toetajaks.

Seevastu Venemaal, kus nende populaarsus oli toona üldiselt väiksem, on kommunistlik partei hetkel veel suurim opositsiooniline erakond, ühiskonnas jätkuvalt laia kandepinda omav jõud.

Kommunistidele on jäänud vaid minevik

Midagi on siiski muutunud. Kui 100 aastat tagasi oli kommunistide pilk suunatud tulevikku ja nende sihiks üles ehitada uus ühiskond, uus maailm, siis nüüd toetub kommunistlik partei Venemaal minevikunostalgiale.

100 aastat tagasi läksid kommunismiideega kaasa eelkõige noored, kes asusid purustama vana maailmakorda, aga tänapäeval saavad kommunistid Venemaal hääli peamiselt vanuritelt, pensionäridelt, kes igatsevalt vaatavad oma noorusaja – 1960-ndate ja 1970-ndate – poole. See aeg seostub neile ühest küljest majanduse, teaduse ja kultuuri kiire arenguga, teisest küljest – poliitilise stabiilsusega. Hädad algasid nende silmis alles siis, kui Mihhail Gorbatšov alustas oma perestroika’t, mille tagajärjel suur Nõukogude Liit kokku varises. (Tegelikult olid selle põhjused muidugi sügavamad, aga see selleks.)

Meie kaasaegses tarbimisühiskonnas kasvanud noori köidab see üha kaugenev minevik järjest vähem. Nemad ei mäleta, kus nad olid siis, kui Nõukogude Liit saatis ilmaruumi esimese kosmonaudi, sest nad ei olnud toona veel sündinudki. Isiklike mälestuste puudumine muudab nõukogude aja emotsionaalselt kaugemaks. Noorte suhtumine sellesse on umbes samasugune nagu kommuniste toetavatel pensionäridel suhtumine tsaariaega: see on minevik, läbitud etapp, mille aeg sai ümber.

Kommunistide klammerdumine mineviku külge, positiivse tulevikuvisiooni puudumine kajastub ka nende valimistulemustes. 2011. aastal sai kommunistlik partei Venemaal parlamendivalimistel 19,2%, eelmisel aastal 13,4% häältest. Praegu toetaks seda parteid küsitluste kohaselt 8–9% valijatest.

2012. aastal presidendiks kandideerides kogus kommunistide juht Gennadi Zjuganov 17,2% häältest, aga täna toetaks teda ainult 4–5% valijatest.

Tundub, et kommunistide põhiline valijaskond on jõudnud Venemaal ikka, kus see nüüd juba loomulikul teel kiiresti kahaneb. Kuna uusi valijaid neile enam nii palju peale ei tule, siis võib arvata, et 2021. aasta parlamendivalimistel kaotab kommunistlik partei Venemaal oma praeguse positsiooni juhtiva opositsioonilise jõuna.

ANDRES LAIAPEA

[fotoallkiri]

LENINI JA STALINI JÄLGEDES? Kommunistide juht Gennadi Zjuganov esitles ennast 2012. aastal Venemaa presidendiks kandideerides Lenini ja Stalini järglasena, kuid see oli vaid imagoloogiline trikk. Valijatele läheb kommunistide minevikunostalgia järjest vähem korda.

Jaga |