Advokaatide hulk tänases Eestis on selgelt ülepaisutatud

Siinkohal on huvitav märkida, et mitmel juhtivatel kohtadel olevate akadeemikute ja ka mitte-akadeemikute haridustase piirdub vaid N.Liidu ajal saadud kandidaadikraadiga, kui sedagi.

Toon vaid paar näidet.

Endine TÜ ja tänane TTÜ rektor Jaak Aaviksoo on füüsika-matemaatikakandidaat (1981) ja akadeemik (1994). Endisel TÜ rektoril Volli Kalmul oli kandidaadikraad geoloogias (1984). Endisel Eesti Maaülikooli ja TÜ rektoril Alar Karisel ei olnud minu mäletamise järgi isegi kandidaadikraadi.

Mäletatavasti, kui Lennart Georg Meri sai võltskirja alusel Eesti Vabariigi presidendiks (vt. Urmo Soonvald. Lennart Merist tegi presidendi võltskiri, Arnold Rüütlit aitasid tuhanded kätlemised. Õhtuleht 26.08.2006), siis paljudel „Isamaa poisikestel“ oli esimene töökoht minister, vaatamata haridusele, haritusest rääkimata.

Teadaolevalt on Eesti parlamentaarne mitmeparteiline vabariik. Nüüd lugupeetud akadeemik Varblane ja vandeadvokaat Raidla tahavad maksma panna, ilmselt seadustada, „parteideülest arutelu, et kujundada arusaam, missugune tegevus on Eesti kui väikeriigi jaoks vaieldamatult tähtis“. Tahtmatult tekib siit arusaam, et tegelikult tahetakse üheparteilist süsteemi. Viide sellele tehakse kas tahtlikult või tahtmatult kompartei suunas. Kus on siis võimalik seadustada „parteideülene arusaam“?

Kuid nimetatud härrasmehed märgivad väga õigesti, et Eesti paistab Euroopa Liidu liikmesriikide seas silma väga kõrge hinnataseme poolest, mis kannatab välja vast veel oma 5–7-protsendist maksutõusu, enne kui rahvas tuleks tänavatele (lisades: mõningate arvates). Mine sa nüüd tea?

Järelikult keskne küsimus on: kuidas luua uut rikkust? Nende arvates peab Eesti looma suuremat lisandväärtust.

Siinkohal tuleb teha väike selgitav ekskursioon.

Õigus ja seadusandlus ehk positiivne õigus on kaks kardinaalselt erinevat nähtust, kus viimane tuleneb esimesest. Kahjuks  Eesti õigusteadlased (võib-olla ka majandusteadlased?) ei taha sellest hästi aru saada. Püüan selgitada.

Kapitalistil (Eesti on teadaolevalt kapitalistlik riik) kui omanikul on õigus saada lisaväärtust ehk „maapealset jumalat“ tema erinevates vormides ilma tööd tegemata  või siis vähese tööga. Tuleb meeles pidada, et lisaväärtus on eelkõige sotsiaalne kategooria, aga mitte majanduslik kategooria, nagu ekslikult arvas akadeemik Uno Mereste (1928–2009). Kapitalisti ehk omaniku õigus lisaväärtuse saamiseks seadustatakse seadusandlike aktidega. Palgatööline seda õigust ei oma (vt. Ando Leps. Ühe Tartu Ülikooli kasvandiku meenutusi. Tallinn. 2018, lk. 57–58). Kahjuks nimetatud härrad, sellest kõige tähtsamast seosest rikkuse loomisel, oma artiklis ei räägi ühtegi sõna...

Lugupeetud Raidla ja Varblane annavad teada, et teadmuspõhine Eesti tähendab meie poliitikutele suuresti e-riiki, kus tänapäevane väikeriik on algusest lõpuni e-riik: e-valitsus, e-maksuamet, e-registrid, digiretsept jms. Kuid mitte ühtegi sõna paljude arvates kahtlusäratavatest e-valimistest, mida ei sätesta EV Põhiseadus ega kasuta ükski maailma demokraatlik riik peale Eesti Vabariigi, kuna see valimisviis ei ole turvaline?!

„Tänu“ mitteturvalisele e-valimissüsteemile saigi minu arvates Reformierakond olla 17 aastat võimul... Kuidas siis nii, et Eesti tähelepanu keskmes olevad teadushärrad selle ülitähtsa asjaolu ära unustasid? Meie põhiseaduses „kahjuks märkimata jäänud nn valijameeste kogu“, millega „määrati“ meile täiesti tundmatu president, ei näikse neid härrasid ka üldse huvitavat? Samal ajal nad kirjutavad, et „Eesti õiguskeskkond on üks Kesk- ja Ida-Euroopa paremaid, kui mitte kõige parem“...

Vandeadvokaat Jüri Raidla oma Nordea Kontserdimajas 19. veebruaril peetud kõnes

kohtunikele, prokuröridele, notaritele, kohtutäituritele, advokaatidele ja õigusloojatele rääkis, et meie poliitiline peavool ei saa sellest aru, et me peame liiga kallist riiki. Riigikogu olgu ikka 101-liikmeline, mis sellest, et juba praegu on proportsioonid paigast ära – kui Eestis on 77 parlamendisaadikut 1 000 000 elaniku kohta, siis Rootsis on vastav arv 36, Norras 33 ja Taanis 32.

Siinkohal on paslik öelda ka paar sõna meie ülepaisutatud advokatuuri kohta. Kui Eesti ennesõjaaegses vabariigis, kus elanikkonna arvukus oli tänasega sarnane, oli 400 advokaati (milline arv peakski olema optimaalne advokatuuri suurus ka tänases Eestis), siis Eesti NSV-s oli see arv 200 ja täna on meil ligi tuhat advokaati, siis allakirjutanu arvates tuleks pooled advokaadid (nad on ju haritud) saata tootvale tööle, või et nad siis vahetaksid välja osa väheharitud riigiteenistujaid.

Lõpetuseks kirjutavad ülalnimetatud härrad, et „Eesti-sugusel väikeriigil on suurriikide ees tohutud eelised, võtmaks liidriroll Euroopa Liidu tulevase ülesehituse kujundamisel“. Kuid allakirjutanu rõhutab, et kaugeltki mitte selliste meetmetega, milliseid need kaks härrameest pakuvad.

ANDO LEPS

õigusteadlane

[fotoallkiri]

2. veebruaril avaldasid vandeadvokaat, õigusteaduse kandidaat Jüri Raidla ja akadeemik, majandusteaduse kandidaat Urmas Varblane ajalehes Postimees vastukaja tekitanud arvamusartikli „Väikese Eesti suur lugu“. Fototõmmis Postimehe portaalist

[esiletõste]

Kapitalistil kui omanikul on õigus saada lisaväärtust ehk „maapealset jumalat“ tema erinevates vormides ilma tööd tegemata või siis vähese tööga.

Jaga |