Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Majakovski passist halli passini

AIVO OINA,      13. detsember 2017

Kogu Venemaa noorus pidi kunagi õppima tundma poeet Vladimir Majakovskit ja eriti sai tema loomingust esile tõstetud „Luuletust Nõukogude passist“. Majakovski oli sotsiaaldemokraat ning pärast-revolutsiooniaegne õhkkond oli siis alles suhteliselt vaba. Stalinlikud repressioonid polnud veel alanud, kultuuriinimesed reisisid riigist riiki.

 

Majakovskil oli palju armuafääre, aga tõeliselt armastas ta, olles kolmikabielus, ainult Lilit. Sel ajal, kui Majakovski oma „punase passiga“ Ameerikas käis, oli tal ka seal armuafäär, millest sündis tütar. 1930. a. purunes kommunismiunistus lõplikult, ja 36-aastane Majakovski lõpetas elu enesetapuga

Nõukogudemaa avarustes jäi pass Nõukogude tavainimestele kauaks ajaks ainult unistuseks. Maarahvast hoiti paiksena – kui kellelgi oli vaja eriolukorras kuhugi sõita, sai ta külanõukogust „spravka”, kus kirjas, kes ta on ja mis on tema sõidu eesmärk.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist saabus Majakovskile teine surm – talle sai osaks põlgus tervetelt põlvkondadelt, keda oli vägisi sunnitud tema luuletusi lugema ja isegi pähe õppima. Aga pass kui selline jäi vene inimesele hinge.

 

Ja nüüd siis Eesti hallide passide juurde. Juba see sõna „hall“ (serõi) on üsna halvustava varjundiga: hall inimene, hall mõistus, hall ajuollus jne.

Praegu on Eesti venekeelse elanikkonna põhiraskuseks eesti keele omandamine. Eriti vanemal generatsioonil.

Hiljuti tuli jutuks Narva taksojuhtidele esitatav nõue riigikeel selgeks õppida. Tegelikult on see absurd, sest Narvas olles ei kuule kusagil eestikeelset kõnet. Seal peaks elama ligi 2000 ennast eestlaseks nimetanut, kuid ilmselt on nendegi suhtluskeel vene keel. Vähesed keelekursused pole andnud erilist tulemust, sest kui sealsed elanikud pisut juba oskavad, siis õpitu ununeb ruttu, sest keegi ei räägi eesti keelt.

Juhuslik vestluskaaslane-taksojuht ei suutnud meenutada klienti, kes oleks tema poole pöördunud riigikeeles. Taksojuhtide elu on üks pidev piirikaubandus ja odava bensiini sissevedu. Seepärast maksab ka kogu linna piires taksosõit vaid 2 eurot! Ja tasub ära.

 

Rääkides ühe riigiametnikuga, selgus, et temagi polevat linnas eestikeelset juttu kuulnud.

Kas niimoodi peamegi jätkama? Kulutame miljoneid ja nimetame seda edukaks integratsiooniks?

Aga mis oleks, kui pakuks välja Majakovski kolmanda surma – lõpetaks ära „hallide” passidega ja kutsuks  soovijad Eesti passi alla? Need on ju ometi meie omad venekeelsed mammid-papid ja nad pole riigi suhtes vaenulikud. Nad on kurvad, sest peavad olema teistsugused. Teistvärvi passiga.

Ammu oleks aeg muuta kodakondsuse saamise kõige raskem osa – keelenõue – inimlikumaks. Teha selgitustööd eriti Narva ja Kohtla-Järve piirkonnas ning asuda uute tingimuste alusel passe vahetama. Kes soovib jääda Venemaa kodanikuks, palun, jäägu. Kes aga Eesti passi ihaldab, peab mõistma Eesti riigikorda ja seadusi ning olema Eesti riigile lojaalne. Siin on Riigikogul aeg meie seadusi niipalju muuta, et lõpetataks see meie passisüsteemi väljastpoolt halvustamine mittekodanike teemal.

Loomulikult peab Eesti riik tõstma keeleõpetuse taset ja kättesaadavust, aga see ei peaks olema seotud kodakondsusetute küsimusega. Ja kõige mõttetum on keeleõpe siis, kui pole seda keelt kusagil kasutada. Nii, nagu on sellega täna Narvas.

Mõtelgem sellele, kasvõi nüüd, jõuluajal.

AIVO OINA

 



Viimati muudetud: 13.12.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail