Kui elab hästi Mulgimaa, elab hästi ka Eestimaa

PEETER RAHNEL,      26. veebruar 2003


Meie riik on jõudnud meelevaldsete otsustamiste tõttu tupikusse. Ilma elukogemusteta lapspoliitikud, kes varjasid oma küündimatust isamaaliste loosungitega, on pea kümne aasta jooksul jõudnud elu Eestimaal viia väljasuremise äärele. Paatoslikke kõnesid pidanud tolleaegse presidendi mahitusel oleks meist võinud saada tõepoolest oblast - ja seda kõige halvemas mõttes.
Juba tsaariajast teatud, tuntud, jõukas ja haritud Mulgimaa on jäänud inimestest järjest tühjemaks. Põllumajandus on muutunud kolmanda järguliseks tegevuseks. Vastu peavad vaid kõige visamad ja seda oma pere ja tervise arvelt liiga suurt hinda makstes.
Traditsiooniline Mulgimaa koosnes ajalooliselt viiest kihelkonnast. Halliste, Karksi, Helme, Tarvastu ja Paistu kihelkonnast. Igasse neist tekkis üks või mitu alevikku ja väikelinna, kuhu koondus kohalik ettevõtlus, haridus ning kultuur. Abja-Paluoja ja Mõisaküla, Karksi-Nuia, Tõrva, Mustla, Paistu peavad taas saama oma väärika koha Mulgimaal.
Eestimaa ei saa lõputult elada oma äärealade arvel. Olukord, kus odav tööjõud, kes töökohtade kadumise järel kodukohas kühveldas võõrsil nii omamaistele uusrikastele kui ka välismaistele firmadele kasumit oma palga arvelt, peab lõppema.
Riigi kohus on arendada ühtlaselt kogu riiki. See, et äärealadel on seda teha kulukam kui pealinnas, on kõigile selge. Riigi üldine turvalisus nõuab kogu riigi ja loomulikult ka piirialade ühtlast asustamist inimestega. Need inimesed peavad regionaalsete arenguprogrammide toel leidma tööd eelkõige kodukandis. Ettevõtlusega alustav inimene peab saama riigilt nii materiaalset abi kui nõustamist.
Eluviisitoetuse mõiste on meile uus ja veidi arusaamatu. Teame, et ühe lehma või kolme kitse ning nelja lamba pidaja ei ole majanduslikult kasu andev ettevõtja. Kuid samas ju hooldavad need loomad ja loomapidaja heinamaana kasutatavaid niitusid ja nurmi. See peaks ometi olema arusaadav kõigile.
Koolid ja huvikoolid väheasustatud piirkondades peavad saama rahastatud teistel alustel kui linnakoolid. Kui koolid maakohtades kaovad, lähevad ka lastega pered, et lastele suurlinnades konkurentsivõimeline haridus kättesaadav oleks. Seda on näha igal pool. Inimese sünnikoht ei tohi muutuda takistuseks tema eluteel. Riigi institutsioonide - postkontori, politsei kohalolek on ka üks turvalisuse kandjaid. Mõtlematud ümberkorraldused on räsinud ka neid. Maal on liikumine muutunud viletsaks ning hakanud takistama küla väljakujunenud elu. Ühistransport ja hooldatud teedevõrk peavad juba lähitulevikus võimaldama elu dünaamilise arengu ääremaadel.
Mulgimaa valdadel ja linnadel on potentsiaali ühiste turismiprojektide elluviimiseks. Siseturismi areng annab inimestele võimaluse leida täiendavat tööd teeninduses ja kaubanduses. Samas on see ka lastele heaks võimaluseks tööharjumuse kujundamisel.
Vabaaja veetmise ja spordiga tegelemise võimalused on tänapäeval olulised kõigile. Kultuurile ja spordile kulutatud rahad ei ole raisatud, vaid on investeeritud inimese heaolusse ja tervisesse. Igasse valda ei ole tõesti oma täismõõtmetega ujulat ehitada vaja. Kuid tuleb võimaldada ujula kasutamine neile, kes seda soovivad ja vajavad.
Usun, et läbimõeldud koostöö kohalike valdade ja linnade vahel ning tekkiv riigi normaalne regionaalpoliitika annavad uue hingamise ka minu Mulgimaale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)