Miks Eesti tõstab rahvusvahelist pinget?

HERBERT VAINU,      03. oktoober 2007


Eesti on oma kahe tänavuse aktsiooniga, millele võiks panna märksõnaks „Pronkssõdur" ja „Torujuhe", ilmselt tõusnud üheks kõige enam rahvusvahelist pinget tõstvaks riigiks mitte ainult Baltikumis. Miks?

Minu arvates tuleb algpõhjust otsida ajaloost, eriti Teise maailmasõja aegadest.

Churchill kirjutab oma mälestustes, et sõja eel oli võitlust Saksamaaga ette aimava Nõukogude Liidu juhtkonna soov kindlustada oma strateegilist positsiooni Baltikumis õigustatud. Ka sõja käik viitab sellele. Nõukogude-vastase sõja alguses olid Saksa väed väga edukad, ning võib tõstatada küsimuse, et kui Nõukogude väed oleks saanud alustada vastupanu alles idapool Baltikumi, võinuks kogu sõja saatus kujuneda mõnevõrra teistsuguseks. Ning, arvestades Saksamaa plaane Baltikum germaniseerida, siin enam kohalikke keeli ei räägitaks.

Saksa okupatsioonirezhiim Eestis osutus mingil määral erinevaks teiste Balti riikidega võrreldes. 1944. aasta alguses läks Saksa-poolse mobilisatsiooniga kaasa ligi poole rohkem eestimaalasi kui mobiliseerijad olid arvanud.

Varem nimetati Nõukogude vägedes võideldud Eesti Laskurkorpust vabastajaks.

Kõik muutus võimuvahetusega. Sõna „vabadus" kõlab kenasti, ning SS-mundris võidelnud eestimaalasi hakatigi nimetama vabadusvõitlejateks. Neid on palju ja nad mõjutavad nüüd ka poliitikat. Juba mõnda aega. Viidakem kasvõi sellele,et ainsa Balti riigina pole Eesti sõlminud piirikokkulepet Venemaaga.

Kui endiselt pidada eesti jonni positiivseks iseloomujooneks, tuleks nüüd, globaalprobleemide teravnemise uutes tingimustes, hakata seesuguse jonniga ajama nende lahendamise küsimusi. See aga eeldaks ühtlasi rahvusvaheliste suhete parandamist ja tuumasõjaohu vähendamist. Selle nimel oleks optimaalse lahenduse leidmiseks vaja ajud eriti pingsalt tööle panna. Poliitikuil koos teadlastega tuleks leida efektiivsem moodus selleks, et tulevikus poleks siin ainult eestlaste ja teiste rahvuste rabedat ühendust, vaid riik saaks integreeritud ühtseks sel kombel, et ka teistel siinelavatel rahvustel säiliks oma spetsiifiline iseloom.

Meenutagem, et ka sõna „fashism" on tuletatud itaaliakeelsest sõnast facio, mis tähendab samuti riiki. Fashistid aga tegutsesid otse vastupidiselt – hävitasid teisi rahvusi, eriti juute, või püüdsid neid ümber kujundadaomadeks. Eestis tuleks saavutada see, et „ülieestlaste" ja „ülivenelaste" seisukohti kokku liites ei saaks enam öelda: "Eesti on fashismi viimane ohe."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)